Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 9

Andmed, informatsioon, teadmised ja teadmus on infoteaduse põhimõisted. Paraku teeb nende defineerimise keerukaks asjaolu, et nende olemust on mitmeti avatud ja neil on palju tähendusi.

Teadlased on koostanud teadmiste või informatsiooni tüpoloogiaid ja näevad neid mõisteid lülina järgmises hierarhias:

 andmed (Data)

 informatsioon (Information)

 teadmised (Knowledge)

 teadmus/tarkus (Wisdom) (vt joonis 1.1)

Joonis 1.1. DIKW püramiid

Teadmiste hierarhia ingliskeelsete sõnade esitähtedest moodustub lühend DIKW, millega tähistatakse traditsioonilist teadmiste püramiidi, mis on tuntud nn DIKW püramiidi, hierarhia või mudelina.

Sellise teadmiste hierarhia loojaks on teadmusjuhtimisalases kirjanduses kõigi sagedamini pakutud tšehhi päritolu ameerika majandusteadlast Milan Zelenyd (1987). Teadmiste hierarhia illustreerib ideed, et faktid, mis on mõtestatult organiseeritud, moodustavad andmed, need omakorda informatsiooni, teadmised ja lõpuks teadmuse ehk tarkuse. Paljude autorite arvates võib aga sellise hierarhia ideid leida juba ameerika päritolu briti poeedi Thomas S. Elioti poeemis „Kalju“ („The Rock“) (1934). Neid hierarhiliselt esitatud kategooriaid nimetatakse ka teadmiste või teadmuse elutsükliks. DIKW püramiid loob mulje, et andmeid esineb teadmusega võrreldes märksa suuremas koguses ning iga hierarhia järgmine kategooria on eelmisest oluliselt väiksem.

Tänapäeval on avaldatud hulgaliselt DIKW mudeli modifikatsioone, milles püramiidi kategooriate arv ja nimetused varieeruvad, näiteks on lisandunud kategooriad „taip“, „tahe“, „valgustumine“, „tegutsemine“ jt. Teadmiste püramiidid on saanud ka terava kriitika osaliseks ja väidetakse, et sellised mudelid jätavad mulje, nagu oleks iga järgmine kategooria või tasand eelmisest olulisem. Paraku võib aga mõnel tasandil konkreetses situatsioonis olla eriline tähtsus ja seetõttu võib see olla teistest olulisem.

Teadlased on defineerinud teadmiste püramiidi kategooriaid mitut moodi. Järgnevalt vaatleme mõningaid andmete, informatsiooni, teadmiste ja teadmuse käsitlusi ning definitsioone. Ameerika süsteemiteoreetik ja organisatsiooniteooria professor Russell L. Ackoff (1989) eristas viis komponenti: andmed, informatsioon, teadmised, arusaamad ja teadmus või tarkus. Tema selgitused loetletud kategooriatele on esitatud tabelis 1.1.

Ackoff väidab, et esimesed neli kategooriat on seotud minevikuga – sellega, mis on toimunud või mida teatakse. Ainult teadmuse või tarkuse kategooria tegeleb tulevikuga, sest ta integreerib visioonid ja kavandatava. Teadmuse või tarkuse abil saavad inimesed kavandada tulevikku, mitte ainult hoomata olevikku ja minevikku. Kuid teadmuse või tarkuse saavutamine pole lihtne, sest selleks peab inimene liikuma edukalt läbi kõigist viiest kategooriast.

Tabel 1.1. Ackoffi (1989) teadmiste püramiidi kategooriad

Kategooriad	Kategooria sisu
Andmed	Andmed on märgid või sümbolid ehk nn toormaterjal, mis võivad eksisteerida mis tahes vormis, nii kasulikus kui ka kasutus. Andmetel ei ole iseseisvat tähendust.
Informatsioon	Informatsioon on andmed, millele seoste kaudu on antud tähendus. See tähendus võib olla kasulik, kuid ei pruugi seda olla. Informatsioon on andmed, mis on töödeldud nii, et nad oleksid valmis kasutamiseks; informatsiooni puhul saab esitada küsimused kes?, mis?, mida?, kus?, millal? ja kui palju?.
Teadmised	Teadmised on asjakohase informatsiooni kogumid, mille eesmärk on olla kasulik; teadmiste puhul saab esitada küsimuse kuidas?. Kui keegi jätab informatsiooni meelde, siis tavatsetakse öelda, et tal on teadmised (nt teame, et 2 + 2 = 4). Et sellele tehtele aga korrektselt vastata, on vaja kognitiivseid ja analüütilisi võimeid, mis on omased järgmisele, nn arusaamise tasandile.
Arusaamad	Arusaamine on kognitiivne ja analüütiline protsess, mille käigus sünteesitakse teadmisi eelnevatest teadmistest. Arusaamine demonstreerib mõistmist ja selle puhul võib esitada küsimuse miks?.
Teadmus või tarkus	Teadmus või tarkus on hinnatud arusaamine. Selle protsessi käigus tajutakse, mis on õige ja vale või hea ja halb. Selle kategooria puhul esitatavatele küsimustele ei ole kerge vastuseid leida.

Andmeid, informatsiooni, teadmisi, arusaamu ja teadmust või tarkust võib illustreerida järgmiselt:

 andmed esitavad fakti või väidet ilma seosteta;

 informatsioon sisaldab arusaamist teatud seostest, põhjustest ja tagajärgedest;

 teadmised võimaldavad esitada nähtuste teatud iseloomulikke jooni ja üldiselt ka järgnevaid sündmusi ennustada;

 teadmus või tarkus tähistab süsteemseid teadmisi ja sisaldab nähtuste põhiprintsiipide mõistmist.

Ameerika teadmusjuhtimise juhtfiguurid Thomas H. Davenport ja Larry Prusak (2000) on rõhutanud teadmiste kategooriate eristamise tähtsust, sest organisatsioonide edukus sõltub tihti selgest arusaamast, milliseid andmeid, informatsiooni või teadmisi vajatakse, millised neist on olemas, mida nendega on võimalik teha ning kuidas jõuda ühelt kategooria tasandilt teisele. Nende käsitluses on andmed sündmuse kohta käiv diskreetsete objektiivsete faktide kogum, mis on oluline toormaterjal informatsiooni loomiseks.

Raamatukogusõnastik defineerib andmeid kui kogumist, töötlemist, säilitamist ja edastamist võimaldavaid märke või nende kogumeid, millel puudub iseseisev tähendus väljaspool konteksti. Seega omandavad andmed väärtuse vaid konkreetses kontekstis.

Käesolevas õpikus defineeritakse andmeid kui informatsiooni koostisosi (nt faktid, märgid, sümbolid või nende kogumid), mis sobivad kogumiseks, töötlemiseks, säilitamiseks, otsinguks, edastamiseks või tõlgendamiseks.

Termin informatsioon tuleneb ladinakeelsest sõnast informatio „ettekujutus, arusaamine millestki, andmed, teated“. Algselt tähendas see andmeid ja teateid, mida ühed inimesed edastasid teistele, ja selline ongi sõna „informatsioon“ käibetähendus. Alates eelmise sajandi keskpaigast hakkas informatsiooni mõiste varasemaga võrreldes kiiresti avarduma ja tänapäeval on terminile antud palju eri tähendusi.

Inglise antropoloog Gregory Bateson (1972) on pidanud näiteks informatsiooniks kõike seda, mis muudab indiviidi teadmiste seisundit. Hiina uurija Zhang Yuexiao (1988) on väitnud, et eri valdkondade ja kultuuride uurijad on esitanud 400 informatsiooni kontseptsiooni. Loughborough Ülikooli infoteadlased John Feather ja Paul Sturges (1997) on juhtinud „Rahvusvahelises info- ja raamatukoguteaduse entsüklopeedias“ („International Encyclopedia of Information and Library Science“) tähelepanu sellele, et „informatsioon“ on raamatukogu- ja infoteaduses termin, mida on kõige enam kasutatud, kuid samal ajal kõige ebamäärasemalt defineeritud. Ka California Berkeley Ülikooli infoteadlane Michael K. Buckland (1999) on leidnud, et terminit „informatsioon“ kasutatakse tihti abstraktselt ja metafoorselt ning seetõttu on selle tähendus väga ebamäärane.

Infoteaduse erialakirjanduses on kõige sagedamini viidatud Brenda Dervini, Michael K. Bucklandi ja Tefko Saracevici informatsiooni mõiste käsitlustele.

Ohio Riikliku Ülikooli professor Brenda Dervin (1976), keda tuntakse infoteaduses informatsiooni mõtestatud (sense-making) kasutamise koolkonna rajajana, vaatles informatsiooni mõistet, lähtudes austria-inglise filosoofi Karl R. Popperi kolme maailma käsitlusest. Popper (1972) eristas:

 füüsiliste objektide,

 teadvuse seisundite ja

 mõtlemise objektiivse sisu maailma.

Vastavalt Popperi kolme maailma käsitlusele eristab Dervin järgmisi informatsiooni tüüpe:

 objektiivne informatsioon, mis asub väljaspool inimest ja kirjeldab objektiivset reaalsust, see on füüsiline maailm inimeste, raamatute, arvutite ja hoonetega;

 subjektiivne informatsioon, mis on iga inimese nägemus reaalsusest või reaalsuse peegeldus, see peegeldab indiviidi sisemaailma ja tema isiklikku teadmist;

 mõtestatud informatsioon, mis võimaldab liikuda objektiivse ja subjektiivse informatsiooni vahel, mõista maailma ja sellele arusaamisele vastavalt tegutseda. Popperi kolmas maailm on Dervini arvates raamatukogu- ja infotöötajate tegevusvaldkond.

Dervin väidab, et selline arusaam rõhutab subjektiivse informatsiooni ja mitteformaalsete infoallikate tähtsust ning lükkab kõrvale argumendid formaalsete infosüsteemide prioriteetsusest.

Michael K. Bucklandi (1991) tüpoloogia kohaselt võib informatsiooni käsitleda nii protsessina, teadmisena kui ka asjana:

 informatsioon kui protsess tähistab informeerimist, infoedastust ja näitab inimese teadmiste seisundi muutumist;

 informatsioon kui teadmine peegeldab esimeses, protsessi kategoorias, omandatut;

 informatsioon kui asi viitab informeerivatele andmetele ja dokumentidele.

Rutgersi Ülikooli uurija Tefko Saracevic (1999) on kontseptualiseerinud informatsiooni lähtuvalt selle keerukusest:

a) signaalidena või sõnumitena kitsas tähenduses;

b) kognitiivsete protsesside ja arusaamadena laias tähenduses ning

c) lõimituna sotsiaalsesse konteksti kõige laiemas tähenduses.

Saracevic märgib, et infoteaduses käsitletakse informatsiooni kõige laiemas tähenduses, sest informatsiooni kasutatakse kontekstis ja teatud põhjustel.

Teadmusjuhtimise uurijad Davenport ja Prusak (2000) on kirjeldanud informatsiooni kui sõnumit, mis edastatakse dokumendi, akustilise või visuaalse kommunikatsiooni teel. Nagu iga sõnumi puhul, on ka informatsiooni puhul tegemist saatja ja vastuvõtjaga. Informatsioon on nende arvates mõeldud selleks, et muuta seda, kuidas vastuvõtja midagi tajub, et mõjutada tema otsustusvõimet ja käitumist. Informatsioon informeerib või teavitab, kuid teadmised toovad kaasa muutusi. Seega otsustab vastuvõtja, mitte saatja, kas sõnum, mille ta saab, on informatsioon ja kas see teda informeerib. Näiteks võib seostamata sõnadega memo olla kirjaniku jaoks Käesolevas õpikus defineeinformatsioon, kuid teistele on see vaid infomüra. Erinevalt andmetest iseloomustab informatsiooni relevantsus. Relevantsus on informatsiooni asjakohasus ehk vastavus infosoovile. Andmed muutuvad informatsiooniks, kui neile antakse tähendus.

Raamatukogusõnastik defineerib informatsiooni kui tähenduslikku vormi ehk konteksti asetatud andmeid, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks.

Need on vaid mõned näited katsetest defineerida ja liigitada informatsiooni. Ameerika infoteadlane Marcia J. Bates (2010) on jaotanud infoteaduse arengut mõjutanud informatsioonikontseptsioonid järgmiselt:

 kommunikatiivsed või semiootilised (nt Andrew D. Madden, Gregory Bateson, Bertram C. Brookes, Doede Nauta, Robert M. Losee);

 tegevuspõhised (nt Allan D. Pratt);

 propositsioonilised (nt Richard L. Derr, Fred I. Dretske, Christopher J. Fox);

 struktuursed (nt Frederick B. Thompson);

 sotsiaalsed (nt Ian Cornelius, Joseph A. Goguen);

 mitmetüübilised (nt Donald M. Mackay, Brenda Dervin, Michael K. Buckland, Marcia J. Bates);

 dekonstruktiivsed (nt Ronald E. Day, Bernd Frohmann, Jonathan Furner).

Briti infoteadlased David Bawden ja Lyn Robinson (2012) esitavad järgmised informatsiooni määratlused:

 killustatud teadmised (nt Bertram C. Brookes);

 kasutaja jaoks pakendatud teadmised (nt Briti Raamatukogu- ja Infospetsialistide Instituut – Chartered Institute of Library and Information Professionals, CILIP);

 mõtestatud andmed (nt Luciano Floridi);

 kogum mõistetavas vormis andmeid, mida on võimalik edastada ja kasutada (nt John Feather ja Paul Sturges);

 iseorganiseeruva keerukuse mustrid, mis soodustavad arusaamist ja annavad kontekstuaalse tähenduse (nt David Bawden);

 kommunikatsiooni teel edastatud märgid (nt Claude E. Shannon);

 struktuuri muutus (nt Nicholas J. Belkin ja Steve E. Robertson);

 muutust loov muutus (nt Gregory Bateson);

 aine ja energia organiseerimismustrid, millele inimesed on andnud tähenduse (nt Marcia J. Bates);

 süsteemide organiseerumise kaudu avalduv abstraktne mõiste (nt Tom Stonier).

Üks põhilisi raskusi informatsiooni mõiste täpseks kontseptuaalseks määratlemiseks on jätkuv arutelu selle üle, mille poolest andmed, informatsioon, teadmised ja teadmus üksteisest erinevad. Peamised lahkarvamused informatsiooni defineerimisel on seotud informatsiooni tõesuse, füüsilise eksistentsi, suunatuse, ebamäärasuse ja rakendatavusega. Mõni autor seob informatsiooni mõiste inimestevahelise kommunikatsiooniga, teised näevad seda kui üldmõistet, mis on seotud teatud struktuuri ja mustritega ning korrastatusega. Enamik definitsioonide autoreid nõustub sellega, et informatsioon on „miski“, mis vähendab ebamäärasust või muudab kujutlust reaalsusest, kuid puudub konsensus, mis informatsioon ikkagi on.

Teiseks suureks probleemiks peetakse informatsiooni tõlgenduste rohkust eri distsipliinides ja kontekstides. Eri teadusvaldkonnad kasutavad seda mõistet omamoodi – räägitakse füüsilisest, bioloogilisest ja sotsiaalsest informatsioonist.

Hea ülevaate eespool nimetatud informatsioonikäsitlustest annavad David Bawden ja Lyn Robinson (2013), John S. Brown ja Paul Duguid (2000), Luciano Floridi (2010), James Gleich (2011), Paul Davies ja Niels Henrik Gregersen (2010), Vlatko Vedral (2010) ning Hans Christian von Baeyer (2004).

Vaatamata informatsiooni mõiste defineerimise raskustele, on informatsiooniteooriad ja -kontseptsioonid oluline uurimisvaldkond nii infoteadustes, filosoofias kui ka kommunikatsiooniteadustes. Seega võivad samad faktid olla kas andmed või informatsioon, olenevalt isikust, kes neid tõlgendab, ja kontekstist, milles nad asetsevad. Eesti keeles kasutatakse informatsiooni sünonüümina ka „teavet“. Ameerika infoteadlane Donald O. Case (2012) annab oma monograafias põhjaliku ülevaate informatsiooni definitsiooni otsingutest ja kujunemisest.

Käesolevas õpikus defineeritakse informatsiooni kui tähenduslikku vormi ehk konteksti asetatud andmeid, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks.

Enamik inimesi tunnetab intuitiivselt, et teadmised on laiem, sügavam ja rikkam mõiste kui andmed või informatsioon. Teadmise, teadmiste ja teadmuse probleemidega on filosoofid tegelenud sajandeid ning nendel mõistetel on samuti palju defineerimisviise. Inglise keeles kasutatakse nende tähistamiseks sõna knowledge ja tihtipeale on raske eristada, kas räägitakse teadmisest, teadmistest või teadmusest – tähendus sõltub konkreetsest kontekstist. Ka argielus kasutatakse neid sõnu väga palju ja mitmetähenduslikult, näiteks tähistamaks mingi olukorra või valdkonnaga tuttav olemist või millegi oskamist.

Teadmise ja tunnetuse probleemide uurimisega tegeleb filosoofia valdkond, mida tuntakse epistemoloogia, tunnetusteooria või gnoseoloogia nime all. Epistemoloogia käsitleb teadmiste ja tunnetuse olemust, lähteid ja piiranguid ning püüab leida vastuseid küsimustele: mis on teadmine? ja kuidas me teadmisi saame?.

Klassikalise määratluse järgi on teadmine põhjendatud tõene uskumus. Paljud teadmiste teooriad rõhutavad selle definitsiooni eri osi. Buckland (2012) on märkinud, et selline teadmise ja teadmiste defineerimise käsitlus põhjustab infoteaduses probleeme. Teadmistest rääkides mõistetakse infoteaduses pigem dokumendikogude sisu kui konkreetse isiku uskumusi. Lisaks on probleeme tõekriteeriumi järgimisega, sest teadusinformatsioon võib aja jooksul muutuda ja uued uurimistulemused võivad vanad kummutada. Sellisel juhul ei saaks teadusinformatsiooni puhul justkui rääkida teadmistest. Seetõttu on mitu infoteadlast pooldanud teadmiste ja informatsiooni filosoofilist käsitlust, nagu eespool kirjeldatud Popperi kolme maailma mudel, mille kohaselt võivad teadmised eksisteerida ka ilma tunnetava subjektita.

Teadmusjuhtimise uurijad Davenport ja Prusak (2000) on defineerinud teadmisi kui muutuvat kogemuste, väärtuste, taustinformatsiooni ja ekspertarvamuste kogumit, mis loob raamistiku uue informatsiooni ja kogemuse hindamiseks ning seostamiseks olemasolevaga. Teadmised saavad alguse ja rakenduvad teadjate meeltes. Organisatsioonides on teadmised salvestatud dokumentidesse või repositooriumitesse ning peidetud või lõimitud organisatsiooni rutiinidesse, protsessidesse, praktikatesse ja normidesse. Selles kontekstis sarnaneb teadmiste mõiste sageli teadmusega.

„Väike entsüklopeedia“ (2006) kirjeldab teadmist inimese vaimses tegevuses saadud tunnetuskujundina, mis esitab tegelikkust keelevormis süstematiseeritud andmestiku ja seaduspärasustena. Teadmine tekib indiviidi psüühilise tegevuse ja väljaspool tema teadvust olevate mõistete, kategooriate ja kultuurimallide koosmõjus. Teadmise loomust selgitatakse inimese tegevusega, mille käigus teadmine on kujunenud. Teadmine on igasuguse eesmärgistatud tegevuse tarvilik eeldus ja koostisosa.

Taani infoteadlane Peter Ingwersen ja Soome infoteadlane Kalervo Järvelin (2005) on defineerinud teadmisi kui indiviidi arusaama iseendast ja teda ümbritsevast maailmast teatud ajahetkel, see arusaam on seotud nii mõtlemise ja tunnetusega kui ka emotsioonide ja intuitsiooniga ning teadliku ja alateadvusliku mäluga (nt vaiketeadmised).

Ingwersen ja Järvelin (2005) on märkinud, et teadmisi võib struktureerida paljudel viisidel, väljendades nende semantilisi ja pragmaatilisi omadusi. Käesolevas õpikus võetaksegi teadmiste defineerimisel aluseks Ingwerseni ja Järvelini (2005) definitsioon. Teadmust kui olulist komponenti teadmiste tüpoloogia mudelis käsitletakse alapeatükis 1.2.