Читать книгу Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk - Stefan Torssell - Страница 12

Rootsi laevandusamet asutati 1956. aastal, kui ühinesid lootsiamet ja paar kaardiameti osakonda, lisandus veel mõni laevandusega seotud valdkond. 1970. aastate algul otsustati Riksdagis osa riigiametitest Stockholmist välja viia. Laevandusamet sattus Norrköpingisse. Linna tööstus oli parajasti madalseisus ja Riksdagi kingitus võeti kahel käel vastu.

Uutele linnakodanikele ehitati eramud, nende laste jaoks püstitati lasteaiad, nende autode jaoks rajati parkimisplatsid. Iga kauplus soovis uutele tengelpungadele tere tulemast. Kuid kogu selle rõõmu juures läksid head kavatsused rappa. Samal silmapilgul, kui laevandusamet kadus pealinna silmapiirilt, tundus sedamoodi, nagu oleks pealinn hakanud pidama laevandust laevakompaniide erahuviks ja Norrköpingi kohalikuks probleemiks. Riksdagi, valitsuse, ajalehtede, televisiooni, raadio ja suurlinna huvi ümberasunud ametiasutuse tegevuse vastu lakkas.

Ronald Bergman oli oma 8 miljoni aktsiaga, mis vastavad 10 protsendile kapitalist, Nordström & Thulini suurim osanik. Kuid ta kontrollis siiski 46 protsenti häältest äriühingus

Kolm isikut ameti juhtkonnas pakuvad erilist huvi ja neil on arengu jätkumises suur tähtsus. Need on peadirektor Kaj Janérus, mereohutuse direktor Bengt-Erik Stenmark ja jurist Johan Franson. Rolle, mida nad mängivad, võib nimetada ka Tsaariks, Leniniks ja Rasputiniks.

Kaj Janérus, laevandusameti peadirektor 1981–1995

Bengt-Erik Stenmark oli mereohutuse direktor alates 1981, lahkus ametist 1995

1981. aastal sai Kaj Janérus laevandusameti peadirektoriks. Ta oli tugev isiksus. Ta oli hea tervisega, joviaalne ja jättis asutusele oma pitseri. Janérusel oli kaubalaeva kapteni taust ja ta tundis laevandust pisimate üksikasjadeni. Ta oli olnud Saléni laevakompaniis personalijuht ja tootmisjuht samal ajal, kui Carl Bildt sinna keskkonnaanalüütikuks palgati. Janérus tõi laevandusametisse personaliküsimustes välja töötatud seisukoha: püüda ühitada väikeseid palku suure heaoluga. See õnnestus.

Ametis valitses õhkkond, nagu oleks kogu personal kokku üksainus suur perekond ja nende keskel säras Janérus nagu hea patriarh. Ta tundis kõiki oma töötajaid nimepidi ja tervitas neid linnatänaval kohates juba kaugelt.

Enne jõule jagas ta kinke. Ta seisis sadadest töötajatest ringi keskel ja andis oma personaliperele kinke üle. Jõulukingid olid kallid ja kvaliteetsed. Ta viskas kõigiga nalja, hoidis igaühega täiuslikku distantsi, tögas neid, kes seda talusid, kuid oli samas osavõtlik nende vastu, kelle isik suuremat tähelepanu nõudis. Igaüks tundis, et teda nähakse. Jõulukingid leevendasid seda valu, mille tekitas palk.

Laevandusamet tegeles selliste üldiste laevandusküsimustega nagu lootsimine, jäälõhkumine, laevateed ja merekaardid.

Laevandusinspektsioon korraldas laevade ülevaatusi, määras turvameeskondi Rootsi laevadele ja kontrollis välismaa laevu Rootsi sadamas, need olid niinimetatud sadamariigikontrollid. Laevandusinspektsioonile oli pandud ka tähtis ülesanne koostada laevastikureeglid. Inspektsioonil oli õigus puuduste avastamise korral laevareisid keelata.

Laevandusinspektsiooni peakorter asus laevandusameti ruumides Norrköpingis. Laevandusinspektsiooni ülem oli laevandusameti mereohutuse direktor. Inspektsiooni tegelik töö toimus Stockholmi, Göteborgi ja Malmö inspektsioonipiirkonnas. Seal töötasid laevainspektorid. Need olid laevakaptenid, mereinsenerid või laevaehitusealase kõrgharidusega insenerid. Kõik koos tundsid nad laevu üksipulgi. Laevandusameti hooleks jäi ühine administreerimine.

Nii peadirektori kui ka meresõiduohutuse direktori määras ametisse valitsus, kuid peadirektoril oli viimase sõna õigus, sellal kui mereohutuse direktor vastutas ohutuse eest. Neisse küsimustesse ei olnud peadirektoril õigust sekkuda.

Niisuguse süsteemi olid loonud Riksdag, valitsus ja valitsuse kantselei, kuid nad ei saanud aru, et selles organisatsioonis on tekkinud probleem. Üldlevinud teooria kohaselt töötasid kõik ametiasutused üksteisega kooskõlas. See oli eeldus, millest lähtuti.

See seisukoht peegeldub laevandusameti töökorralduses.^[1.] § 1 punkti 3 kohaselt oli laevandusameti ülesanne „veeteede tähistamine”, kuid sama määruse § 15 kohaselt pidi mereohutuse direktor vastutama ja langetama otsuseid „laevanduse ohutusnormide ja muude Laevandusametis veeteid käsitlevate õigusnormide valdkonnas”.

Need asjad lihtsalt ei sobinud kokku. Alluv osakond ei tohi kontrollida organisatsiooni, mis tema tegevust juhib, eriti veel siis, kui üle kolmandiku laevandusameti tulust tuli veeteedemaksudest.

Laevandusamet, mis tegeles kõigi asutusesiseste personaliküsimustega, sealhulgas laevandusinspektsiooni omadega, lahendas probleemi lihtsalt. Ükski veeteid kontrolliv ametnik ei olnud laevandusinspektsiooni töötaja. Tagajärg oli see, et § 15 nõue ei olnud täidetud, kui laevandusamet end ise ei kontrolli, see oli aga vastuolus Riksdagi otsusega.

Teine probleem oli ohutus laevandusameti oma laevadel. Need olid lastitud süvisepiirini ja saanud kõik vabastused, mida võis raha eest hankida. Mitte ühelegi laevainspektorile ei tulnud mõtet vaidlustada laevandusameti oma laevadele antud vabastusi. Sest palgad määras laevandusamet.

•

1980. aastal asus mereohutuse direktorina ametisse Bengt-Erik Stenmark, kes oli varem olnud laevandusinspektsioonis töökeskkonna osakonna juhataja. Ta oli erialalt jurist. Noorusaastatel oli ta merd sõitnud ja tal oli alamastme mereharidus.

Bengt-Erik Stenmark oli juhina nõrk ja despootlik. Ta oli Janéruse vastand. Kui Stenmark oli juba kord muutunud rahulolematuks mõne oma töötaja suhtes, keda ta pidas pigem alamaks, võis ta seda õnnetut taga kiusata seni, kuni too töölt lahkus või end tema eest peitma hakkas. Uutele töötajatele anti sageli heasoovlikku nõu Stenmarkist eemale hoida.

Stenmarki analüütilised võimed olid tugevalt üle keskmise. Tal olid kultuurilised ja intellektuaalsed huvid ning ta avaldas head muljet, eriti ajakirjanikele.

Janérus oli laevaomanike taustaga ja Stenmark kaldus sotsiaaldemokraatlikku suunda. Neil aastatel, kui laevandusamet asus Stockholmis, oli Stenmark suhelnud sotsiaaldemokraatlike ringkondade liidritega. Tema jaoks olid riigikantselei uksed alati avatud senikaua, kuni mõnel ministrikohal oli sotsiaaldemokraat.

Seal, kus Janérus oli kõigile tsaar ja isake, oli Stenmark alluvatele Lenin vasaraga peas ja sirbiga ümber kaela. Kuid inspektsioonipiirkondade inspektoreid ta ei puudutanud. Neid ta austas. Nad olid tõendatult pädevad inimesed.

Bengt-Erik Stenmarki ajal laevandusinspektsioon lagunes. Ta oli sel ajal direktor, kui tuli Zenobia aruanne, ja need olid tema alluvad, kes pidid välja kirjutama vabastuse Kronprinsessan Victoriale. Paljud pidasid kõige kindlamaks vaikida.

Janérus ja Stenmark pidid omavahel maid jagama, kuid see oli võimatu. Valitsuse ametissemääramise poliitika sundis neid teineteist taluma. Janérus hoidis palgad väikesed ja Stenmark rikkus omalt poolt tuju. Pädevad inimesed põgenesid laevandusinspektsiooni peakorterist Norrköpingis ja koos nendega kadusid ka oskused.

Tasapisi kandus laevandusinspektsiooni tegevus sellistelt rasketelt probleemidelt nagu laevade püsivus ja konstruktsioonid üle kergematele küsimustele – inimlikule käitumisele ja psühholoogilistele teguritele. Oskused asendusid udutamisega. Põhjus ei olnud selles, et humanistlikku tegevust peeti olulisemaks. Seletus oli lihtne: ametnik, kellel ei ole oskusi mingis spetsiaalses valdkonnas, kaldub tegelema üldinimlike küsimustega, mille üle võib arutleda oma argipäevakogemusest lähtudes. Kui näiteks laevatrepi konstruktsiooni peab hindama inimene, kes ei ole mitte kunagi tugevusõpetust õppinud, ei saa hinnang olla eriti pädev. Seevastu võib igaüks avaldada arvamust, mis värvi peab olema kaitsevõrk ümber laevatrepi või kuidas tuleb kaitsevõrk kai ja laeva vahele kinnitada. Üleminek rasketelt valdkondadelt kergetele sobis hästi ka areneva ühiskondliku vaimuga.

Sooline võrdõiguslikkus kuulus kergete küsimuste hulka. Veidi aega käisid laevandusinspektsiooni naissoost kontoriametnikud ja juristid kontrollimas reisilaevade ohutust Läänemerel. Ühe Soome parvlaeva kapten oli Rootsi laevandusinspektsiooni ametnike esitatud küsimuste kehvast tasemest sedavõrd üllatunud, et ta keeldus rääkimast rootsi keelt. Ta teadis, et on olemas ka soome keelt valdav inspektor. Too tuli välja kutsuda. Inspekteerimine lõppes soome keeles. Kuid võrdõiguslikkus ei olnud täielik. Meessoost juristid ja kantseleitöötajad jäeti oma ametiruumidesse.

Hoolimata sellest, et olid olemas rahvusvahelised reeglid, millised eksamid tuleb laevainspektoril sooritada või mida ta oskama peab, saatis laevandusinspektsioon naissoost kontoritöötajaid laevadele turvakontrolli tegema ka pärast Estonia hukku.

See iseäralik rõhumine soolisele võrdõiguslikkusele kadus mõne aja pärast. Mõistagi ei tulnud sellest järeldada, et naised sobiksid laevade inspekteerimiseks halvemini kui mehed. Olen täiesti veendunud, et paljud neist oleksid sellega toime tulnud paremini kui ma ise. Aga õigesse poliitilisse erakonda, õigesse ususekti, valitsevasse ühiskonnaklassi või kindla soo hulka kuulumisest ei piisa teatud kvalifitseeritud tööde tegemiseks. Eriti kaheldav on see siis, kui lõpptulemusest sõltuvad inimelud. Lasta meessoost juristidel ja kontoritöötajatel teha lastearsti tööd vastukaaluks võimalikule naiste ülekaalule meditsiinipersonali hulgas ei ole samuti paslik. Õnneks ei ole mitte keegi sellele mõttele tulnud.

Sel ajal kui mereohutuse direktorina töötas Stenmark, vaibus töö eeskirjadega ja lõppes viimaks sootuks. Eeskirjad, mida koostasid Janéruse ametnikud, käsitlesid peamiselt laevandusametile makstavate lõivude suurust. Neid tõsteti kord aastas. Seda tüüpi ametialaseid ülesandeid täideti laevandusametis väga hoolikalt.

Eeskirjadel on kaks otstarvet. Ühest küljest pakuvad need inspektoritele seaduslikku tuge, mille alusel nõuda turvameetmete parandamist, teisalt annavad laevakompaniidele, laevaehitustehastele ja üldsusele teavet kehtivatest nõuetest. Ilma eeskirjadeta peaksid kõik mõistatama.

Walleniuse laevakompanii ja Läänemere laevakompaniid teadsid oma puudusi. Nad rakendasid firmasiseseid meetmeid, et tagada oma laevadel ohutus. Nad otsisid ise rahvusvahelises laevanduses või samalaadses riiklikes valdkondades kehtivaid reeglistikke.

Äsja asutatud reisilaevakompaniil Nordström & Thulin ei olnud seevastu reisijateveo valdkonnas mitte mingeid teadmisi ega kogemust, millelt allapoole langeda. Kompanii pööras rõhku hoopis laienemisele ja kasumlikkuse suurendamisele.