Читать книгу Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk - Stefan Torssell - Страница 7

1. peatükk

Sissejuhatus

Parvlaev Estonia hukkus kolmapäeval, 28. septembril 1994 reisil Tallinnast Stockholmi. Laeva pardal oli 989 inimest. Neist pääses 137 ja uppus 852. Meestest sai surma 80 protsenti, naistest 95 protsenti. Veerand meeskonnast pääses. Vaid 3 protsenti naisreisijaist jäi ellu. See oli suurim tsiviilkatastroof Euroopas pärast teist maailmasõda. Uppumise kulg oli dramaatiline.

Laevaga oli pikemat aega veetud lagunenud Nõukogude Liidu sõjatehnikat. Seejärel toimetati sõjaline salakaup edasi, muu hulgas Lähis-Itta. Üks adressaatidest oli Hosni Mubaraki diktatuurirežiim Egiptuses, kellega Rootsil olid juba palju aastaid head suhted. Palju viitab sellele, et kaupa läks ka teistesse riikidesse. Rootsi oli transiitriik. See tuletab meelde, kuidas Rootsi lubas teise maailmasõja ajal Saksa sõjajõududel niinimetatud püsiliiklusena liikuda läbi kogu riigi.

Rahvusvaheliste reeglite kohaselt peetakse reisilaeva, mis veab sõjalist kaupa, sõjatranspordilaevaks reisijatega pardal. Laev kaotab siis reisilaeva immuniteedi. Kui sõdiv riik uputab niisuguse laeva, et takistada sõjalisel veosel jõuda eesmärgini, loetakse seda sõjaliseks tegevuseks.

Palju aastaid kasutati Estonia reisijaid inimkilbina ebaseaduslike sõjaliste veoste veol, mille eest kandis vastutust Rootsi riik. Reisijaid hoiti teadmatuses. Majanduslik kahju, mille eest pidid vastutama kindlustusseltsid, laevakompanii ja ka Rootsi riik, ähvardas muutuda püramidaalseks. Juriidiline ja poliitiline vastutus olid veel suuremad.

Otsekohe pärast laevahukku moodustasid Rootsi, Soome ja Eesti valitsus ühise uurimiskomisjoni. Edaspidi kannab see tekstis nime JAIC^[1.]. Ellujäänud reisijaid ei kuulatud üle, meeskonnalt ei nõutud küsimustele vastamist vande all. Kolme aasta pärast esitas komisjon lõpparuande. Selle on hukka mõistnud kogu laevandusmaailm.

JAIC ei suutnud tõestada, et Estonia oli sadamast lahkudes merekõlblik. Ka ei olnud laev ette nähtud sõiduks liinil, millel teda kasutati. Kui laev vahetas lippu, andis Soome laevandusinspektsioon sellele välja eksitava sertifikaadi, teisisõnu võltsitud rahvusvahelise sertifikaadi. Kui Estonia Tallinnast väljus, oli laev kreenis, millele JAIC ei võtnud vaevaks leida selgitust. Tehnilist hooldust tehti laeva pardal lohakalt. Vöörivisiir laskis läbi merevett. Viisteist minutit enne laeva väljumist viidi selle pardale sõjaline kaup. Laadimist jälgis Eesti sõjavägi. Õnnetust ei ole mitte kunagi juriidiliselt kontrollitud.^[2.]

Laev ei saa uppuda nii, nagu JAIC seda kirjeldas. Estonia põhjas pidi olema auk, mis tekkis kereplaatide purunemise, kokkupõrke või veel tõsisema põhjuse tagajärjel.

Hämamine algas juba Estonia hukkumise ööl. Seda juhiti Rootsist. Mõni päev hiljem kogunesid kirik, meedia, õigussüsteem, Riksdag ja poliitilised erakonnad Rootsi riigivõimude selja taha ning võtsid vaikiva ja passiivse hoiaku. Nemad ei pidanud vastutama õnnetuse eest, kuid järgisid Rootsi traditsiooni olla riigiga solidaarne. Igaüks võttis vaikselt ja kuulekalt oma positsiooni sisse. Paljud alustasid head karjääri.

Seevastu osutati õnnetuse süüdlastena eestlastest meeskonnale ja Saksa laevatehasele, kus laev oli neliteist aastat varem ehitatud. Ellujäänuid ja hukkunute omakseid nimetati vastutustundetuks, kui nad nõudsid, et õnnetuse põhjuse uurimiseks tuleb korraldada sõltumatu rahvusvaheline ekspertiis.

Estonia ei olnud tavaline laev, vaid poliitiline projekt, mis lõppes massimõrvaga. Õnnetuse põhjuseid oli rohkem kui üks. Laevahukuni viis paralleelsete sündmuste jada. Alanud hämamisega varjati mitte ainult paljude inimeste vastutust, vaid ka paljude inimeste ebapädevust. Mitte ükski hämamises osaleja ei anna praegu küsimustele vastuseid.

Poliitiku revanš

1970. aastate algul tutvus laevaomanik Sven Salén noore üliõpilasest poliitiku Carl Bildtiga. Bildt, kes õppis Stockholmi ülikoolis politoloogiat, võeti samal ajal laevakompaniisse keskkonnaanalüütikuks.^[3.]

Saléni laevakompanii oli naftaveoturul üks Rootsi suurimaid ja Carl Bildt sai ülevaate laevanduse mõtteviisist sellisena, nagu see juhtkonna ruumides kuju võttis.

Noor Carl Bildt oli 1970. aastate algul Saléni laevakompanii keskkonnaanalüütik. Kaader Rootsi televisiooni dokumentaalfilmist „Carl Bildt – Ekstsellents”, 20. aprill 2013

Keskkonnaanalüütik ei töötanud enam kompaniis 1973. aasta naftakriisi ajal ega ka mitte siis, kui Saléni reederifirma 1981. aastal pankrotti läks. See oli läbi aegade suurim pankrot Rootsis. Kuid põgus viibimine juhtkonna ruumides oli Carl Bildtile piisav selleks, et luua enda jaoks selge arusaam, kuidas laevandus tema meelest toimima pidi. 1991. aasta valimiskampaania ajal tegeles ta laevandusprobleemiga. Ta oli kakskümmend aastat üritanud oma laevanduspoliitikat läbi suruda, kuid tulutult.

15. septembril 1991 saavutasid valimisvõidu kodanlikud erakonnad. Carl Bildt astus peaministrina ametisse 4. oktoobril. Juba 31. oktoobril jõudis Riksdagi lauale ettepanek: „Kommunikatsiooniministeeriumi valdkonnas lõpetada laevanduse toetamine ja võtta kasutusele rahvusvaheline register.”^[4.]

Rahvusvaheline register tähendab seda, et Rootsi reederil on õigus palgata Rootsi laevadele välismaa meeskondi teiste riikide lepingute ja töötasude alusel. Oli oodata palkade vähenemist kahe kolmandiku võrra.

Kuid riigikantselei kulisside taga juhtus midagi. Kommunikatsiooniminister Mats Odell ei saanud seaduseelnõu valmis. Uue laevanduspoliitika asemel sõlmisid tööturu pooled kokkulepe, et reederid saavad laevanduse jätkuvaks toetamiseks 600 miljonit Rootsi krooni. Küsimus oli otsustatud. Kuid üks pisike mure oli veel.

Rootsi reederite ühingu esimees Ronald Bergman oli paar aastat varem asunud tegelema tulusa reisijateveoga üle Läänemere. Tal oli väike tähelepandamatu laev Nord Estonia, mis kurseeris Stockholmi ja Tallinna vahel, ning ta tahtis Nord Estonia rootslastest meeskonna asendada välismaisega. Ta oli terve aasta olnud Rootsi Meremeeste Liiduga riius.^[5.] Carl Bildti valimiskampaania lubadused oleksid lahendanud kõik Bergmani probleemid. Ta ei olnud valitsuse tegevusega rahul ning soovis endale ja oma laevale erandit. Ta oli reederite ühingu esimees ja läbirääkimistel oli tema sõna kaalukas.

600 miljoni Rootsi krooni suurune tugi laevandusele kujutas endast tervet paketti suulisi ja kirjalikke kokkuleppeid. Üks kokkulepe oli see, et Nord Estonia tuleb asendada teise laevaga, mis sõidab Eesti lipu all. Carl Bildt andis ka lubaduse, et Rootsi ehitab Tallinna uue laeva jaoks reisiterminali. Carl Bildt nimetas laeva päästeköieks Läände. See laev oli Estonia, mis sai suure saladuskatte all osaks Rootsi välispoliitikast.

•

18. septembril 1994 kaotab kodanlik valitsus valimised. Ingvar Carlsson valmistub võimu üle võtma. 27. septembril kutsub Ingvar Carlsson lahkuva valitsuse Stockholmi Rosenbadi hoonesse dineele. Kella kahe paiku öösel lahkub Carl Bildt peolt. Siis heliseb tema mobiiltelefon. Kõne tuleb Rootsi kaitsepolitseist, Säpost.^[6.]

„Estonia on uppunud.”

Carl Bildt tõttab oma kabinetti. Seal räägib ta kogu öö telefoniga^[7.]. Ta ei informeeri mitte kedagi ega delegeeri mitte midagi edasi. Kell 12 päeval lendab ta Turusse. Kell 17 seisab ta kogu maailma telekaamerate ees. Õhus lendavad veel helikopterid, lastiks surnukehad. Mitte keegi ei tea, kus asub Estonia vrakk. Ellujäänuid ei ole veel üle kuulatud. Carl Bildt selgitab mikrofoni ja kaamerate ees, et laeva vöörivisiir purunes ja vesi pääses peatekile. Laevahuku põhjustas konstruktsiooniviga.^[8.]

Kedagi ei üllatanud, et laevahukku uurib peaminister. Laevahuku uurimiskomisjon (JAIC), mis seejärel Carl Bildti algatusel moodustati, teadis juba esimesest päevast alates, mida neilt oodatakse. Hämamine oli alanud.

Kellega ja milliste riikidega Carl Bildt tol ööl rääkis, seda teab ainult tema ise. Ta ei vasta enam küsimustele, kuid ta poleks mitte mingil juhul suutnud üksi hämamisega toime tulla, ja üksi ta polnudki.

6. oktoobril 1994 läks võim üle Ingvar Carlssoni valitsusele. Carlsson oli jõudnud anda lubaduse, et laev ja hukkunud tuuakse merest välja. Rohkem ei teinud Ingvar Carlsson enam kunagi Estoniaga tegemist. Ta jättis hämamise oma ministrite hooleks, kes tegid seda koos kaitsejõudude, riigivalitsuse ja Rootsi kiriku kõrgeima juhtkonnaga. Rootsi meedia, mis oli juba ammu riigivõimuga kokku kasvanud, sobitas end mõne päeva kestel neile sappa.

Nende hulgas, kes kandsid vastutust, tekkis paanika. Vaid mõni aasta tagasi oli põlenud parvlaev Scandinavian Star, kus sai surma 159 inimest, ja rongipraam Jan Heweliusz oli uppunud koos 55 inimesega. Laevandust ähvardas täielik läbipuistamine. Carl Bildti selgitus vöörivisiiri ja konstruktsioonivea kohta oli päästev. Tõde ei tohtinud ilmsiks tulla.

Estonia katastroofi põhjused on osavalt kinni mätsitud. Selleks et mõista, mida taheti varjata ja kuidas hämamine toimus, on vaja tunda varasematel aastatel suletud uste taga sõlmitud lepinguid ja Rootsi laevanduse arengut. See jutustus algab nüüd.

1 Joint Accident Investigation Commission of Estonia, Finland and Sweden (JAIC). [ ↵ ]

2 Kõik väited on raamatus edaspidi tõestatud. [ ↵ ]

3 Lundberg, Lars „Bilder av Bildt”, lk 50. [ ↵ ]

4 Rootsi valitsuse seaduseelnõu 1991/92:38. [ ↵ ]

5 „Slaget om opinionen”, välja andnud Rootsi Meremeeste Liit. Ilmumisaasta puudub, tõenäoliselt 1992/1993. [ ↵ ]

6 „Kalendarium”, 28. september 1994. [ ↵ ]

7 Carlqvist, Knut, „Tysta leken”, lk 172 (intervjuu Olof Ehrenkronaga). [ ↵ ]

8 Ministeeriuminõuniku Jonas Hafströmi märkmed. [ ↵ ]