Читать книгу Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk - Stefan Torssell - Страница 6

Tõstetud vöörivisiiriga parvlaev Estonia kai ääres. Pardalesõiduramp on langetatud kaile

Kogenematu nooremmadrusena seisin ma ro-ro-kaubalaeva autoteki vööris. Olin kaheksateistkümneaastane. Laev seisis kai ääres. Pardalesõiduramp minu selja taga oli suletud. Mäletan veel praegugi, kuidas tüürimees juhtpaneelilt vöörivisiiri sulges, samal ajal mulle uut tehnikat selgitades. Minu pea kohal olid süüdatud tugevad päevavalguslambid. Visiir langes ülevalt alla nagu ekskavaatori kopp. Päikesevalgus kadus. Oli tunne, nagu oleksin sattunud koopasse. Vöörivisiir surus kummitihendi tugevalt vastu laeva. Hästi õlitatud hüdrokolbide paar lukustus valju kolksatusega ettenähtud asendis. Oli tunda diislikütuse, määrdeõli ja autode heitgaaside lõhna. Aga mul polnud aimu, et vöörivisiiri riivid puudusid. Teie, lugejad, tahate võib-olla küsida, mispärast on just minul selle loo kohta nii põhjalikud teadmised. Ma tunnen keskkonda ja inimesi ning mäletan meeleolupilte.

Noores eas jalutasin kord ühel hilisõhtul koos Peter Nobeliga läbi Uppsala. Hiljem andis Rootsi valitsus talle ülesande tegelda Estonia huku järgsete kindlustusküsimustega. Ka Karin Söderiga tutvusin juhtumisi umbes samal ajal. Ta hakkas juhatama eetikanõukogu, mille ülesanne oli lahendada Estonia hukkumisega seotud eetilisi probleeme. Ma ei suuda senini mõista, kuidas võis selline väliselt üdini hea inimene nagu tema oma passiivsusega teistele nii palju kahju teha. Anders Lindströmiga tutvusin kaua enne seda, kui temast sai laevandusameti peadirektor.

Ro-ro-parvlaev Zenobia uppus aastal 1981. Laevahukukomisjoni esimees ja sekretär olid minu õpetajad. Minu õpetaja oli olnud ka Hans Rosengren, kellest sai hiljem Estonia laevahukukomisjoni liige.

Olen tüürimehena seilanud ro-ro-laevadega Põhja-Atlandil. Pingutasime tugevate vandikruvidega ahtrirambi kette, et vesi ei tungiks autotekile. Telegrafistil olid unehäired. Ta veetis öid minu juures sillal ja puistas südant. Ta loobus sellest tööst.

1990. aastate algul (enne Estonia hukku) külastasin ma Turu ja Stockholmi merepäästekeskusi. Mõni aasta pärast seda määrati mind laevandusinspektsiooni Norrköpingi peakorteri büroodirektoriks. Sattusin iga päev kokku kolleegidega, kes olid ametivõimude jooksupoisid.

Estonia huku 10. aastapäeva mälestustseremoonial septembris 2004 palusid sugulaste organisatsioonide esindajad mul öelda mõne sõna. Koosviibimine toimus Norrmalmi väljakul Stockholmis. Sellest ajast alates olen liige Estonia-rühmas, millesse kuulub valitsuse liikmeid, laevaehitajaid, juriste, ajakirjanikke, omakseid ja ellujäänuid. Rühm tegutseb selle nimel, et korraldada Estonia huku uus, sõltumatu uuring.

Parvlaev Estonia ehitati Meyeri laevatehases Saksamaal. Olen laevatehast külastanud ja selle juhtkonnaga kohtunud.

Olen niisiis ringi liikunud Estonia huku sündmusteahela perifeerias.

Kui Titanic 14. aprillil 1912 uppus, uuriti läbi sündmuste kogu kulg. Reisijad andsid selgitusi ja meeskonna tegevust analüüsiti. Aga me ei tea, kuidas nägid välja sisemised administratiivsed ja otsuseid langetavad süsteemid.

Estonia huku asjaolud mätsiti külmalt, halastamatult ja väga osavalt kinni. Miks toimunut varjati, kuidas seda tehti ja kelle huvid mängus olid, seda kirjeldab see raamat.

Olen kasutanud allikaid, mis on loetletud kirjanduse nimistus. Osa neist mainin ma juba kohe siin.

Estonia ehitanud Saksa laevatehas korraldas juba varakult oma uuringu (Saksamaa eksperdirühm). Laevahukukomisjon, mis edaspidi kannab raamatus nime JAIC^[1.], avaldas oma aruande 3. detsembril 1997. Aruande on hukka mõistnud kogu laevandusmaailm.

Valitsuse moodustatud analüüsirühm esitas novembris 1998 aruande ühiskonna tegutsemise kohta pärast Estonia hukkumist.

Bertil Calamnius, kes on raamatu pühenduses nimetatud Mia isa, avaldas 2009. aastal sündmuste kalendri koos mahuka isikunimede loeteluga. 2014. aasta sügisel ilmus temalt ka raamat „Vad hände med MS Estonia” („Mis juhtus parvlaevaga Estonia”).

Anders Jörle ja Anders Hellbergi 1996. aastal ilmunud „Katastrofkurs” („Katastroofikurss”) oli üks esimesi sel teemal Rootsis avaldatud raamatuid. Autoreid on süüdistatud erapoolikuses JAICi suhtes. Põhjus võib olla selles, et raamat ilmus enne, kui valmis JAICi aruanne, ja seetõttu pääsesid nad valusast kriitikast, mis sai aruandele osaks. Head faktilist materjali on ka 2001. aastal ilmunud Knut Carlqvisti raamatus „Tysta leken” („Vaikne mäng”).

Susanna Popova ja Mats Holm kirjeldavad raamatus „Protokoll” (2003) tähelepanuväärset Estonia inspekteerimise ja sellele järgnenud protokolli võltsimise kulgu.

Lisaks eespool mainitule on mul hulgaliselt oma materjali ja infot, mida ei ole kusagil avaldatud. Olen Saksamaa eksperdirühmalt saanud loa kasutada nende pildimaterjali.

Olen raamatus esitanud üksnes kontrollitud ja hästi dokumenteeritud andmeid. Kogu kaudselt saadud teabe stiilis „keegi kusagil rääkis” kontrollisin ise üle. Sageli ei leidnud see info uurimise käigus kinnitust.

Kõiki fakte ei ole võimalik välja selgitada. Ametiasutused on dokumente põletanud või seitsmekümneks aastaks salajaseks tunnistanud. Ametiisikud on valetanud, vassinud ja võltsinud. Vastutavad isikud keelduvad küsimustele vastamast. Olen pidanud vaeva nägema, et ise mitte langeda sama madalale tasemele.

Kui töötasin laevandusinspektsioonis, tegin vahel õhtuti või nädalavahetustel ületunde. Mõnikord olin ruumides täiesti üksi. Vahel juhtus, et saabus mõni faks. Üks faksiaparaat seisis registraatori ruumis. JAICi Soome pool saatis oma dokumente just nimelt sellele faksile, vahel tuli neid paksude pakkidena. Ma ei lugenud mitte kordagi seda, mis polnud minule määratud. Tõstsin need paberid kohe eemale. Minu käed võivad niisiis olla hoidnud dokumente sensatsiooniliste andmetega, mida ma puutumatuse põhimõtet järgides ei ole lugenud. Olen ka praegu veendunud, et toimisin õigesti. Seevastu olen kõhklematult kasutanud avalikke paljastavaid dokumente ja tunnistajate ütlusi.

Ma ei ole raamatus peatunud laevahuku kulul ega tehnilistel küsimustel. Küllap on paljud lugejad tänulikud, et nad ei pea lugema pikki insenerianalüüse. Need on olemas, kuid mitte selles teoses.

Olen kirjutanud ühtviisi palju nii tulevikust kui ka nüüdisajast. Meie ajastu ei ole nii vapper, et otsida 852 inimese hukkumise tõde, ega nii väärikas, et lasta omastel nad matta.

Estonia. Ehitatud 1980. aastal Saksamaal Papenburgis, Meyeri laevatehases. Pikkus 155,40 meetrit, laius 24,20 meetrit, süvis 5,60 meetrit, sõidukiirus 19 sõlme. Mootorite võimsus 17652 kW (24 000 hj). 605 kajutit, 1355 voodikohta. Mahutavus kuni 2000 reisijat ja 460 autot. Foto: Staszewski/Wikimedia

1 Joint Accident Investigation Commission of Estonia, Finland and Sweden (JAIC). [ ↵ ]