Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 11

Mu esimene reaktsioon oli oma naise peale pahandada, et ta mind ei tutvustanud. Teine, et ma võiksin ise ennast tutvustada, aga kuidagimoodi nad juba teadsid, kes ma olen, mis mu nimi on ja kuidas ma olen seotud nende vähestega, keda ma sellest seltskonnast tundsin. Nad koguni panid mind mõtlema, miks ma neid nimepidi ei tunne. Nad esitasid viisakaid küsimusi: “Nii et tulite päriselt Eestisse tagasi?” ja “Kuidas tööga on?” Laua ääres oli kaheksa inimest, kellest ühte ma tundsin ja see oli mu enda naine.

Erinevalt tüüpilisest Eesti õhtusöögist käis lauas – nende vahel – elav vestlus. Aga mul polnud mingit võimalust kaasa lüüa. Jäi üle ainult istuda ja pead murda: kes te kõik olete?

Mul oli veel teisigi küsimusi. Millega te tegelete? Mis seob teid teiste laua ääres istujatega? Ja kust pagana kohast te mind tunnete?

Aga ma ei hakanud pärima. Ma ei tahtnud, et nad näeksid minus ameeriklast. Tüüpi, kes ründab kõiki pealetükkivate küsimustega. Ameeriklased kipuvad mõnigi kord olema ohjeldamatud küsijad

– üsna varsti hakatakse teilt pinnima, mis marki auto teil on, kui suur on teie sissetulek ja kellega meediakangelastest te olete seksinud.

Ma tean, et Eestis on kombeks ennast mitte tutvustada. Mõni ütleb, et see on soomeugri iseärasus. Mõni, et soveti oma. Minu teooria ütleb, et ühes lauas söömine ei ole Eestis nii tõsine asi, et nõuaks enese tutvustamist. Hoolimata pealtnäha moodsast kokandusest võetakse toitu kui kütust ja isegi seitsmekäigulise õhtusöögi puhul ajab talumehe hääl kusagil sügaval eestlase sisimas teda põllule tagasi.

Tihti tundub, et eestlased tahaksid end tutvustada, aga häbenevad seda teha. Siis kasutavad nad mõnd kavalat taktikat. “Minu nimi on Ilo,” ütles keegi lauasistujatest. “Inimesed arvavad, et see on mehenimi. Ma saan kogu aeg kirju härra Ilole…” Mulle meeldib mõelda, et Ilo tajus mu kohmetust ja leiutas osava viisi, kuidas tutvustada end ilma tuhandeaastast Eesti lauakommet saboteerimata.

Tulnukana püüan ma siinsete kommetega vastuvaidlematult leppida. Kui tarvis, võtan lonksu ühisest pudelist. Kui tarvis, riputan pulmas raudnaela vööle. Kui ma hakkaksin tutvustamisest liiga suurt numbrit tegema, saaks küsimusest “Kes sa oled?” küsimus “Mis sul viga on?”.

Ometi ei saa ma laua ääres kuidagi rahu. Mõttes on mul ette valmistatud terve kõne ühiste einete tähtsuse teemal. Ma kujutan ette, kuidas ma tõusen, heidan salvrätiku kõrvale ja hakkan loetlema näiteid maailma sööminguajaloost. Jeesus tundis oma kahtteist külalist nimepidi. Ovidiuse Olympose jumalad olid üksteisega head tuttavad. FoliesBergère’i baarimehed tundsid peaaegu kõiki.

Õhtul pärast pikka kohmetust andsin ma voli oma esimesele reaktsioonile ja kukkusin naisega pahandama. Teatasin talle autos, et kui ta veel tahab minuga mõnele õhtusöögile minna, siis tuleb tal mind võõrastele tutvustada. “Aga ma ei teadnudki, kes nad on,” ütles tema. Ma vaikisin ja jäin mõttesse. “Aa, ühte ikka teadsin,” ütles ta. “Oli vist Ilo.”