Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 3

Läinud aastal kinnitas üks naiste õiguste eest seisev organisatsioon, et Tallinnas tegutseb 60 kuni 100 bordelli. Politsei võttis asja käsile ja nüüd olla neid poole vähem. Ei saa öelda, et asi poleks paranenud, aga kui neile arvudele piisavalt kaua otsa vaadata (ükskõik kas varasematele või praegustele, kuidas soovite), siis hakkavad ikkagi igal pool viirastuma bordellid. Võib tunduda, et bordelli peetakse isegi naabermajas. Minu naabermajas igatahes peetaksegi.

Ma elan Nõmmel, mis väidetavalt onkõige rikkam piirkond kogu riigis. Kuna see on üsna väike ala, siis ma tunnen enamikku siin püsivalt elavaid välismaalasi. Möödunud suve hakulkuulsin, et naabri terrassil räägib keegi inglise keeles. Jutt kostis siit samast teiselt poolt hekki. Aktsendid ja hääled vahetusid iga päev, ja naabrid tundusid olevat väga külalislahked.

Mõtlesin, kas ma peaksin üle aia kiikama ja ennast tutvustama. “Tere, mina olen Vello. Imelik, et me ei ole varem kohtunud.” Aga millegipärast jäi asi katki. Miski hoidis mind tagasi.

“Arvatavasti on seal lõbumaja,” ütles naine.

“Siin?” imestasin mina. “Nalja teed!”

“Seal bensujaama juures just pandi üks kinni. Neid on igal pool.”

Nädal aega hiljem tellisin takso ja sattusin jutuka juhi peale. Mees oli 70aastane, sõitnud taksot juba Nõukogude ajal.

“On Eestis palju lõbumaju?” küsisin. Küsida ju ikka võib. Küllap selline mees juba teab.

“Umbes kuu aega tagasi oli nelikümmend tükki,” vastas ta täiesti sundimatult, nagu oleksin uurinud jalgpalliskoori kohta. “Aga politsei pani kaheksa tükki kinni.”

“Aga siinkandis?”

“Oh, siin on vähemalt kaks.”

“Üks on bensujaama juures,” ütlesin, et asjatundlikkust näidata.

“Ja teine on siinsamas teie taga,” ütles ta ja nimetas aadressi.

“Jah,” ütlesin. “Tean küll.” Kes see ikka tahab oma naiivsust tunnistada.

Hiljem, kui tuli õunapuuõite aeg, korraldas bordelli personal ükskord muusikahommiku. Kuigi tüdrukud ise olid puude taga peidus, kõlasid nende hääled kaugele üle majade. Nagu oleks gaidilaager siinsamas püsti löödud. Ja tuleb tunnistada, et nad ei laulnud üldse halvasti.

Mis see siis oli – kas harjutus eelseisvaks tööpäevaks? Üks sõber oletas, et see on “kuulus Eesti Hoorakoor”, mis kuulu järgi pidi võistlema Meestelaulu Seltsiga Grammy auhinnale. Olgu, kuidas on, igatahes laulsid daamid ainult kaks laulu ja asusid siis muude toimetuste kallale.

Tavaliselt ei ole muusika üldsegi nii meeldiv. Enamasti kostab sealt Vene rock’i minikontserte. Tüdrukud riputavad tümaka saatel oma punast ja musta värvi aluspesu rõdule kuivama. Mu naine nimetab seda rituaali “piraadilipu vardasse tõmbamiseks”.

“Mina küll ei laseks oma naabruses lõbumaja pidada,” ütles üks sõber, kes oli Inglismaalt külla tulnud. Nautisime parajasti aias sõpradega jooke, taustaks kostis kuuskede tagant ühe vesinikblondiini ja tema klemmi lõkerdamist.

“Mina ei soovitaks kaebama minna,” ütles üks eestlane. Tema arvas, et Eesti politsei – kes pole just alati kõige säravam seadusesilm – avaldaks mu nime ka bordelli kuumaverelistele omanikele.

“Sa võid ju automaadist helistada,” soovitas britt.

“Jah, sellest oleks ehk abi,” nõustus ka eestlane.

Aga mina ei kavatse politseisse helistada. Muidugi teevad tüdrukud üksjagu lärmi ja võib-olla ka tõmbavad kinnisvara väärtust alla. Aga kui prostituudid minema aetakse, võib asemele tulla midagi veel hullemat. Näiteks perekond teismeliste lastega.