Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 5

See on kahtlemata vandenõu.

Minu uhiuue Samsungi pesumasina uks ei käinud korralikult kinni ja ajas vett põrandale. Minu Nardi külmkapp – samuti alles poest toodud – tegi häält, mis meenutas langevat mürsku, ja meil ei jäänud muud üle kui kohe klienditeenindusse helistada. “Ah, nende kõigiga on sama jama,” kehitas mehaanik õlgu, nagu seisnekski tema töö peamiselt uhiuute salongist toodud kodumasinate äravedamises. Möödunud nädalal ostsin uue Samsungi telefoni. Muidugi oli seegi praak. Kõik, kes mulle helistasid, kaebasid, et kõne kajab.

Vahel, eriti kui päevade kaupa on külm ja hall ilm, hakkan ma uskuma, et see on vandenõu. Näen vaimusilmas tehaseladusid täis vigaseid kaupu, mis ootavad saatmist Ida-Euroopasse, kus suur osa kliente veel ei tea, et nad on kuningad. Võib see nii olla?

1993. aastal tõi kogu maailmas populaarse Barbie-nuku tootja Mattel turule Barbie uue, kaasajastatud sõbra Keni. Kenil oli vasakus kõrvas kõrvarõngas, senistes pruunides juustes blondid triibud, lilla võrksärk, lavendlivärvi vest ja kaelaehteks jäme kroomitud rõngas. Nuku ametlik nimi oli “Earring Magic Ken”, aga mõne nädalaga ristis maailm ta “Cock Ring Keniks”. Tahtmatult oli Mattel teinud Kenist gei.

Seletuseks neile, kellel Barbie-kultuuriga vähem kokkupuudet:cock ring ehk peeniserõngas on vahend, mille abil pidurdatakse peenise vereringet, eesmärgiga pikendada erektsiooni ja orgasmi.

Üsna pea tormasid kitšihuvilised geimehed Kürvarõnga-Keni kokku ostma, mis tegi sellest firma ajaloo kõige suurema läbimüügiga Keni. Mattel eitas kõigest väest, et Ken on homo – “Meie poliitika ei ole toota väikestele tüdrukutele mängimiseks peeniserõngaid,” teatas firma esindaja – ja väitis, et tegu on “rõngakujulise talismaniga”. Tootmine pandi seisma ja nukk võeti poodidest tagasi.

Aga kas ikka võeti?

1994. aastal sattusin ma Tartu Kaubamaja mänguasjaosakonda ja leidsin riiulitel virnas lilla särgiga Kürvarõnga-Kenid. Pood oli täis sadu karpi pandud kolmekümne sentimeetri pikkuseid homosid. Mul pole raske kujutleda Matteli juhatuse toas maha peetud vestlust.

“Põletame ära.”

“Ei saa, siis meid nimetatakse homovihkajateks.”

“Hei, saadame nad Eestisse ja müüme seal maha!”

“Eesti? Pole kuulnudki.”

“Just nimelt!”

Tõtt-öelda ma ei usu, et Tartu kodanikud olid ainsad Kürvarõnga-Keni laadungitega õnnistatud tarbijad. Ilmselt saadeti teda kõikjale Ida-Euroopasse. Aga kui mõni tolleaegne Tartu tüdruk arvab, et tal võib kuskil kapinurgas Ken olla, soovitan järele vaadata. Kürvarõngaga Ken on eBays kuum kaup.

Aga minu vandenõuteooria ulatub mänguasjafirmadest kaugemale.

Eesti sõjavägi oli aastaid Lääne heategevusobjekt ja sai sealt vanu, trööbatud sõidukeid. Eesti Kaitseliit sai endale Teise maailmasõja aegsed Rootsi jalgrattad. Mis neist kasu on, ei olnud just kõigile arusaadav. “Kui peaks sõjaks minema,” ütles mulle üks kaitseliitlane, “siis ma sõidan Tartusse jalgratast kokku panema.”

Mul ei ole keerukat plaani, kuidas lõpetada Eesti kasutamine Lääne vanade või praaktoodete jäätmehoidlana. Mul on lihtne plaan. Ärge kunagi leppige vähem kui tippkvaliteediga, kui maksate täishinda. Nagu öeldakse – teised suhtuvad sinusse täpselt nii nagu sa ise. Eestlastel on aeg hakata oma tarbijaõigusi jalule seadma.

Üks naiskolleeg kutsus mind hiljuti kontori alla parklasse vaatama, mida Peugeot oli tema autoga teinud. Pisiavarii tõttu vajas auto pakiruumi kaas ülevärvimist ja firma esindus oli värvinud selle nähtavalt teist värvi. Ta esitas kaebuse ja pärast korduvaid nördimushäälitsusi jäi esindus nõusse ja soostus töö ümber tegema. Aga kolleegil tuli kaks nädalat oodata. Esinduse poistel oli palju tööd.

Mida oleks mu naiskolleeg pidanud tegema? Mõnedel juhtudel – ja see on üks säärastest – on sobilik kasutada füüsilist vägivalda. Oleks ta otsekohe firma esindajal munadest kinni võtnud ja sundinud ta ära kuulama lühikest ettekannet sündsusest, headest tavadest ja inimeste üldkehtivast õigusest mitte olla autoärimeeste poolt lollitatud, siis arvatavasti poleks ükski õige kohtunik talle isegi trahvi määranud. Tegu oleks olnud ilmse enesekaitsega.

Tarbijaõiguste jaluleseadmiseks olen ma hakanud majapidamisseadmeid ostes esitama ettevalmistavaid küsimusi. “Kui paljud neist külmkappidest on katki?” küsisin ühelt müügimehelt alles möödunud nädalal. “Härra,” vastas tema, “me müüme uusi masinaid.” Seepeale tutvustasin talle oma teooriat Suurest Vandenõust. Rääkisin talle mõttetutest jalgratastest, koledatest värvitöödest ja muidugi üksikasjalikult loo kürvarõngaga Kenist. Ta vaatas mind tükk aega, enne kui suu lahti tegi.

“Ühesõnaga, te arvate, et need võivad olla homokülmkapid?”

Ma ei mõelnud just päriselt seda, aga tõepoolest, tal võis õigus olla.