Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 8

Maja, mida me naisega varem üürisime, asus kõrvuti bordelliga, kus lõbutüdrukud hea ilmaga trepil laulmas käisid. Hääl oli neil üsna hea. Päris kahju oli sealt ära tulla, ikkagi nii erutav elu kõigest kahekümne meetri kaugusel. Aga üür oli kõrge ja maja kehvasti soojustatud, niisiis tuli meil kolida. Õnneks ei ole ka uus kant päris igav.

Naabripoiss võtab alailma terve oma auto tükkideks lahti, laotab osad mööda õue laiali ja paneb siis paari tunniga jälle kokku. Vahel ma mõtlen, et äkki ta treenib Vormel-1 mehaanikuks. Aga võimalik, et ta tahab hoopiski DJks saada. Remonditööde ajal jagab ta kogu ümbruskonnaga oma muusikat: kujutage ette piinleva koera häälitsusi basstrummi sagedusele sätitud akvaariumi hapnikupumba saatel. Kõik see vabaõhukontserdile sobiva 120detsibellise võimendusega. Ja kordusrežiimis. Aga ta ei ole paha poiss. Ükskord võttis ta mult redeli laenuks ja tõi hiljem tagasi. Ja laenas mulle oma isa aiakastmisvoolikut.

Teine üleaedne võõrustab Tallinna taksojuhte. Iga paari minuti tagant sõidab üks tema maja eest minema ja teine tuleb asemele. Nii palju taksosid ühes kohas teeb mind närviliseks. Ma olen jõudnud veendumusele, et tegu on kas narkourkaga või Naši kohaliku peakorteriga. Võimalik, et seal on koguni massihävitusrelvi.

Siis elab siin veel üks vanem naine, kellele meeldib meie maja kõrval tühjal krundil aiatöid teha. Ehitusmehed kündsid krundi juba mitu kuud tagasi ehituse alustamiseks üles, aga tema käib ikka seal ja püüab päästa moone, mis seal enne laastamistööd kasvasid. Ükskord, kui ma teda bussipeatuses ootamas nägin ja ta auto peale võtsin, poetas ta: “Ah, milline rüütellikkus. Ma tunnen ennast nagu saksaproua.” Vahel jätab ta meie aia külge kurje kirju, milles nõuab oma lillede tagasi istutamist või pesunööri parandamist, millest esimesi me pole näpuotsagagi puutunud ja teine kadus ära juba siis, kui maa üles künti.

Aga ma olen kindel, et ega üleaedsed meistki just vaimustuses ole. Minu naise tädi, kes elab meie allkorrusel ja ei ole päris täiearuline, kuivatab aia peal pesu, mistõttu meie aed näeb välja nagu keset pintsaklipslaste rajooni sattunud mustlaslaager. Lisaks jalutab ta õues oma jänest ja kiljub tundide kaupa kiledalt, kui jänes aia alt putku paneb. Aga puuri ehitada ta mul ei luba. “Ta tahab vabadust,” karjus ta mulle vastu. “Kas sa ei saa aru, et tal on vaja kogu aeda?”

Meie kodu välissein ootab värvimist. Ehitaja prohmaka tõttu näeb maja välja, nagu põeks ta mingit nahahaigust, ja pankurist naaber küsib pidevalt, millal meehituse ära lõpetame. “Meil onrahaotsas,” seletan mina. “Aga ma loodan ikka enne surma valmis saada.” Tegelikult lubas ehitaja, et teeb seina kuu aja jooksul korda. Aga mis ma sellest ikka pankurile räägin.

Hea ligimene olla ei ole lihtne. Veel raskem on see teises kultuuris, täiesti napakatena tunduvate inimeste hulgas. Aga ma tean, et nemad mõtlevad minust samamoodi. Niisiis, ehkki me ei pruugi olla kõige suuremad sõbrad, on hea teada, et me oleme tasa.