Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 4

Hiljaaegu kutsuti mind esinema ühe vene klassi inglise keele tundi. Aeg-ajalt on kasulik vahetult kogeda seda meelepaha, mida osa vene keelt rääkivaid noori eestlaste suhtes tunneb. Niisiis tänavune aasta pehmeltütlemine: mõned nendest ei mõtle teist kuigi hästi.

Asi poleks nii hull, kui eestlased ei meeldiks neile õige asja pärast (näiteks süldi ja piimasupi tõttu), aga õnnetuseks oli nende arusaamine eestlastest umbes niisama tõelevastav nagu Boratil juutidest. Ja poole vähem naljakas.

Ma ei tea, kas see klass oli esinduslik läbilõige vene rahvusrühmast, aga igatahes oli seal kümme last, kellest seitse ütlesid, et oskavad eesti keelt. Need kolm, kes ei osanud, olid kõige pahasemad. Küll aga ütlesid kõik kümme, et nad ei suhtle eestlastega igapäevaselt ja teevad seda ainult sundolukordades.

Jäi mulje, et need, kes eesti keelt ei oska, istuvad kodus ja ootavad, et Andrus Ansip isiklikult tuleks neid lõimima. Neil polnud vähimatki tahtmist keelt ära õppida, kõikide võimaluste maa on nende arvates Läänes – eriti Inglismaal. Neile tundus, et seal võetakse nad avasüli vastu, makstakse hariduse puudumise eest head raha ja eelkõige koheldakse võrdsetena. “Eestis,” ütles üks neist, “kui eestlane ja venelane taotlevad sama töökohta ja venelane on rohkem kvalifitseeritud, antakse töö ikkagi eestlasele.” Tunnistasin, et see võib ju tõsi olla, aga selles ei ole midagi Eestile ainuomast.

“Kui sina ja see tüdruk sinu kõrval kandideerivad minu kodumaal töökohale,” ütlesin talle, “ja sina oled kvalifitseeritum kui tema, aga tema käis bossiga ühes koolis, siis kes töö endale saab?” Ta ei olnud sugugi õnnelik teada saades, et tema uhkem CV ei pruugi kellelegi korda minna. Ja näo järgi otsustades võis see olla esimene kord, kus keegi talle ütles, et maailm on ebaõiglane.

Ma ei tea, kust ta võttis oma arusaama Inglismaast kui paradiisist. Piisavalt palju venelasi on sinna läinud ja ka tagasi tulnud, nii et asjalik info peaks olema kättesaadav. Sellegipoolest püüdsin tema eksiarvamusi kummutada. Tal ei olnud kuigi hea meel kuulda, et idaeurooplane peab Inglismaal töötama kaks korda rohkem kui Ühendkuningriigi kodanik. Ja et teda vaadatakse kui vaest, räpast inimest ja võimalikku kurjategijat – täpipealt samuti, nagu ta kirjeldas eestlaste suhtumist venelastesse.

Ma ei jõudnud kuigi kaugele välja. Kuidas vihaste lastega rääkida? Õpetaja ütles mulle, et vaielda polegi mõtet; neil on vaja lihtsalt kedagi, kes neid ära kuulaks, ja et lõpuks tulevad neist mõistlikud inimesed. Mina nii optimistlik ei ole. Kuueteistkümneaastane etniline venelane, kes ei oska sõnagi eesti keelt? Ja arvab, et Läänes võetakse ta rõõmuga vastu?

Loodetavasti teeb see poiss oma reisi võimalikult ruttu ära. Sest mida varem ta taipab, et maailm ei pea ennast tema võlglaseks, seda rutem asub ta raisatud aega tasa tegema. Aga. Alati on olemas aga – eestlased võiksid teda leebemalt kohelda.

Kui millalgi Eesti ajaloos elasid siin ainult eestlased ja räägiti ainult eesti keelt, siis mina pole sellisest ajast kuulnud. Mõned, kellele meeldib jutustada “vanadest headest aegadest”, on maalinud esimese iseseisvuse aegsest Tallinnast pildi kui “eesti linnast”. Aga venestamist on Eestis olnud juba väga ammu ja Mart Laari väitel rääkis pool Tallinnast 1917. aastal vene keelt.

Pole tarvis raketiteadust, et taibata: ükski seadus, poliitika ega soovunelm ei pane vene noort eesti keelt õppima, kui ta ei taha. Mida rohkem seadusi vastu võetakse, seda enam ta eestlasi vihkab.

Ta peab õppima omal vabal tahtel, milleks ongi olemas vaba turumajandus. Kui paremad töökohad lähevad eesti keele oskajatele, tekib ka motivatsioon keelt õppida. Muidugi ei juhtu see üleöö – aga see võib juhtuda ja juhtubki juba praegu, kui te neid ridu loete. Paljud minu vene sõpradest ja tuttavatest räägivad eesti keelt. Enamik paremini kui mina.

Samal ajal kui meie, mitte-eestlased püüame lõimuda, võiks valitsus oma penid tagasi kutsuda.

Keeleinspektsiooni reidid ametikoolidesse, kus mõni automehaanika õppejõud ei räägi eesti keelt, on mõttetu ja südametu tegevus. See on nagu naabrimemme läbikolkimine lihtsalt sellepärast, et jõud käis üle. Ei avalda kellelegi muljet ja ärritab naabrid ilmaasjata üles. (Jah, ma mõistan, et turu reguleerimiseks on vaja ka seadusi. Aga vahel on nende rakendajad nagu isa autovõtmete kallale pääsenud teismelised: nad ei suuda vastu panna kiusatusele proovida, palju masin sisse võtab.)

Kas eesti keelt ähvardab mingi kriitiline oht? Põhja-Ameerikas räägiti kunagi kolmesadat indiaani keelt. Nüüd on kaks kolmandikku neist kaduma läinud. Üks suri välja tänavu jaanuaris koos Marie Smith Jonesi, viimase eyaki keele kõnelejaga. Aga asjaolu, et eesti keel on elus püsinud kaks tuhat aastat, lubab oletada, et eestlased teavad midagi, mida indiaanlased ei tea.

Kui eesti keel on piisavalt hoitud, et ka selle põlvkonna eluaja vastu pidada, siis mis oleks halba selles, kui keeleinspektsioon vahel silma kinni pigistaks? Andke etnilistele venelastele võimalus teist hästi mõelda ja laske turumajandusel toimida. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nägin ajalehes kuulutust: “Vajatakse ilma hariduseta, umbkeelset, nähtavalt rahulolematut venelast.”

Eesti keele äraõppimine on ilmselgelt kasulik. Minu sõber inglise keele tunnist ei pruugi seda veel teada, aga enamik inimesi juba teab. Kui me lõpetame vanamemme klobimise, siis küllap jõuab see tõsiasi pärale kõigile, välja arvatud kõige lootusetumad juhtumid. Ja kui ei jõua – on alati olemas Inglismaa.