Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 7

Minu parima sõbra isa on kindel, et ma töötan CIAs. Olen elanud Eestis ligi 15 aastat ja ta ei suuda kuidagi mõista, miks ikkagi peaks abielus mees vaatamata Tallinna suurepärastele ilmadele nii kaua siin kükitama. Võib-olla ma töötangi CIAs. Võibolla teie samuti. Aga salakuulaja või mitte, igatahes olen ma kuulnud Eesti kohta terve hulga häid spioonilugusid.

1990. aastate algul räägiti, et Hiina luure ajab asju Tallinna ainsast Hiina restoranist, sest Eesti valitsus ei võimalda neile saatkonnaruume. Lugu rääkis, et keegi eestlane oli käinud valitsuse delegatsiooni koosseisus Hiinas ja seal oli talle hiinlasest nuhk sappa pandud. Kui sama mees kolm aastat hiljem Tallinnas Hiina restorani sööma läks, võite arvata, kes oli seal kelner.

Umbes samal ajal liikus ringi ka selline jutt, et USA valitsus saadab Eestisse sularahakohvritega spioone suuri Eesti ettevõtteid ostma, et oleks hea Eesti sündmustel silma peal hoida ja põhjust valitsustegelastega läbi käia. Väga mõnus töö, oleks selliseid ainult saada. Mina oleksin ostnud Saku.

Siis räägiti ühest Ameerika saatkonna töötajast, kes armastas end vinti võtta ja baarides oma kaasmaalasi hirmust värisema panna, lugedes ette nende nimed ja nende laste nimed ja vanused. Võimalik, et see oli väljamõeldis, aga hea stoori ikkagi.

Ja muidugi jutt, et Vene saatkonnas on kõik nuhid.

Võib-olla olidki. Võib-olla on tänapäevani. Ma olen kuulnud sama räägitavat ameeriklaste kohta.

Kui tahate Ameerika saatkonna töötajate kulul nalja saada (mõnel avalikul üritusel, kus nad ei istu kuulikindla klaasi taga), andke neile kätt ja kui nad end tutvustavad, siis öelge: “Ah, of course. I remember you from Langley.” Veel võite näiteks arendada vestlust saatkonna keldri lasketiiru või katusel seisva AV-8B Harrieri teemal. Nendest on alati põnev rääkida.

Kunagi sain ma lähemalt tuttavaks ühe Ameerika saatkonna töötajaga, kellega ühel lärmakal peol, kus oli teada, et venelased kindlasti ei saa meid pealt kuulata, selle teema jutuks võtsin. “Kes siis saatkonnas spioonid on?” Ta ehmus ära – ju ta ei olnud sellise küsimusega ametlikel vastuvõttudel harjunud. “No kuule,” torkisin ma edasi, “vähemasti üks ju ikka on!” Ta oli tükk aega vait ja kogus ennast – kindla peale tuletades meelde oma Langleys saadud instruktsioone – ja vastas, et kui on, siis tema ei tea ühtki. “Isegi saadik ei tea,” ütles ta.

Mina seda eriti ei uskunud ja nii talle ka ütlesin. Aga tema vastas, et kui spioone on, siis on need tõenäoliselt äriringkondade tipptegijad. “Või ajakirjanikud,” lisas ta. “Nagu sina.”

Üks Vene sõjaväelasest sõber jutustas mulle kunagi loo Ameerika spioonist. USA valitsus vajas superspiooni, keda otsiti üle kogu riigi. Viimaks leiti täiuslik kandidaat Harvardi ülikoolist. Ta viidi Langleysse, kus talle õpetati käsitsivõitlust, relvadega ümberkäimist, autoasjandust, keeli – ühesõnaga, kõike mida spioonil vaja. Siis anti talle langevari selga ja visati Siberi kohal alla. Seal leidis ta ühe väikese küla ja imbus sisse. Kui ta oli seal pool aastat elanud, tehti suur pidu, kus kõik jõid ennast rohkem täis kui tavaliselt. “Kuule,” ütles üks külamees spioonile, “ma olen juba tükk aega tahtnud sinult midagi küsida.” Spioon ütles, et lasku aga tulla. “Sa oled tore inimene,” ütles külaelanik, “ja räägid vene keelt ilusti. Sinu tehtud pelmeenid viivad keele alla ja kindla peale oled sa parim balalaikamängija meie külas. Ainult ütle mulle üht asja: mida teeb must mees Siberi kolkas?”

Pole just kiidulugu. Aga pärast CIA suurepäraseid töötulemusi Iraagis täiesti usutav.

Minu meelest on päris naljakas, et mu sõbra isa arvab mind CIAs töötavat. Miks ta ei arva, et ma töötan CSISis? Lõppude lõpuks olen ma ju Kanadast. Ta ei arva seda sellepärast, et ta ei ole CSISist elu sees kuulnud. Vaat nii ülisalajane asutus on see. Me hoiame madalat, ülimadalat profiili. Me oleme nii hästi maskeeritud, et te ei ole meist kuulnudki.

Ma olen ka kohtunud Eesti luure, Kapoga. Neil on lahe nimi, millega püütakse varjata väikest eelarvet. Neil ei ole ka eriti lahedaid jamesbondlikke vidinaid. Skype’i omadel on rohkem. Aga need Kapo agendid, kellega ma rääkinud olen, on äärmiselt professionaalsed ja ma pean neist väga lugu. Mina isiklikult arvan, et viletsat eelarvet ja NATO partnerlust arvestades võiks USA lasta neil kasutada saatkonna lasketiiru või oma Harrieri hävitajat. Aga see on kõigest ühe sõbraliku ja avatud kanadalase arvamus.

Käesolevas loos üles näidatud ulatuslike luurealaste teadmiste põhjal te olete juba tõenäoliselt järeldanud, et ma töötan CSISis. Paraku ma ei tohi teile rääkida. Või, nagu öeldakse: ma võin teile rääkida, aga siis ma pean teid tapma. Aga kui te arvate, et ma olen spioon, siis palun tehke mulle üks heategu. Ärge nimetage CSISi. See on nii kole ja nii kohmakas nimi, et ükski inimene ei tahaks sellise nimega asutuses töötada. Kasutage selle asemel prantsuskeelset: Service canadien du renseignement de sécurité. Seda nime ma tunnistan uhkusega. Ja see juba võtaks igal Eesti Bondi-tüdrukul põlved nõrgaks.