Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 9

Viimasel ajal on mind vaevanud vaikimine. Oma kodukandi Selveris sisseoste tehes häiris mind kassiiride vaikimine. Mina teretan, aga vastust ei kusagil. Kassiir jätkas kaupade skännerist üle libistamist umbes samamoodi nagu taaraautomaat, kuhu lähevad mu tühjad õllepurgid. Ainult et taaraautomaat ikkagi kõneleb pehme kuriseva häälega, kui ta purke endale kõhtu tõmbab.

Inimeste seltsis olles teeb liigne vaikus mind närviliseks. Ma kasvasin üles kultuuris, kus oli tavaks seltskondlik vestlus. Ma olen harjunud kuulama lugusid kassiiri lastelastest, põdrast, kelle ta mees sel hooajal laskis, või mida ta arvab kohalikust poliitikast. Sõbralikku loba, millest pikema aja peale kasvab välja midagi olulisemat. Aga Selveri kassiir ei teinud vähimatki häält.

Üks külla tulnud sõber küsis minult kunagi, kuidas öeldakse eesti keeles please ja thank you.

Irvitasin vastu, et pole oluline, sest eestlased nagunii ei kasuta kumbagi. Minu naisele ei tundunud see eriti naljakas ja ta püüdis selgitada, et eestlased on sõbralikud inimesed. Kui see on tõsi, siis on see ainus rahvas, kes näitab sõbralikkust üles vestlusest keeldumisega.

Et oma hüpoteesi tõestada (iseendale, sest naisega polnud mõtet vaielda), otsustasin olla terve nädala ühegi võõra eestlasega sõnagi rääkimata, välja arvatud hädavajalikud fraasid nagu “bussipilet” või “suur õlu”. Esimestel päevadel tundsin ennast nagu Marie Curie. Mu ees olid teaduse avastamata alad, mis nõudsid julgeid katseid omal nahal.

Aga viiendaks päevaks olin sügavas masenduses. Ma ei suutnud leppida, et kõik oli läinud nagu õlitatult. Kassiiridele ei teinud vähimatki muret, et ma midagi ei rääkinud. Enamik küsis rutiinselt, kas mul Partnerkaarti on, ja luges mu vaikimist eitavaks vastuseks.

Mõni küll ütles tere, aga need olid sellised, kelle koolitusest Peep Vainu või mõne temataolise juures oli ilmselt juba palju aega möödas, mistõttu oli sära nende tervitusest ammu kadunud. Ma isegi tajusin nende kergendust, kui ma midagi ei vastanud. “Jumal tänatud,” kõneles ohe huulilt, “nüüd ma võin jälle oma siseilma pugeda.”

Kassiirid olid rahul, aga mina olin löödud. Mulle jõudis kohale, et ma võiksin kogu oma elu Eestis ära elada sõnagi lausumata, ilma et see kõigutaks asjade haprat tasakaalu. Pealegi hakkas mul veidi imelik. Kanadas peetaks sõnatult ringi liikuvat inimest lapsepilastajaks. Minu vaikiv mina tegi mind närviliseks.

Pärast nädalapikkust vaikimist pidin ma leidma vaheldust. Teadlasena otsustasin korraldada vastassuunalise eksperimendi. Nüüdsest hakkan olema kassiiride vastu nähtavalt sõbralik. Selgitan välja, millises koolis käivad nende lapselapsed. Uurin, kuidas põdraliha maitses. Pärin, kas Reiljan on nende arust süüdi.

Ma astusin kassa ette reipalt “tere hommikust” öeldes ja lahkusin südamliku “head päeva” saatel. Ma ei asunud otseteed lastelaste juurde, vaid alustasin ettevaatlikumalt, mainides koledat ilma või kartulikrõpsude hinnatõusu. Väga üksikud sulasid selle peale, aga enamik vaatas minust mööda või vedas näo viltu, mõistatades, mis ufonaut see sihuke nüüd kassa juurde maandus.

Mõnda aega jätkus mu aktiivsust teistessegi eluvaldkondadesse. Ma mitte ainult ei tervitanud kassiire, vaid ka noogutasin ja naeratasin tänaval võõrastele inimestele. Aeg-ajalt naeratas mõni kena tüdruk vastu, aga enamik pööras pilgu maha ja astus edasi, tõenäoliselt mind lapsepilastajaks pidades.

Nüüdseks olen ma need katsed lõpetanud ja üritanud uuesti iseendaks saada. Mõnikord ma vaikin, mõnikord olen jutukas, aga enamasti kusagil seal vahepeal. Selveri kassasabas seistes meenub mulle tihtipeale mu lapsepõlv Torontos. Meie naabertänavas elas üks vaimse puudega poiss, kes kõndis päevad läbi väljas ringi ja muudkui naeratas kõikidele, suu kõrvuni, ja viipas igaühele, kes vastu tuli. Rahvas pidas teda ufonaudiks. Aga kui nüüd järele mõelda, oli ta kahtlemata kõige õnnelikum inimene meie linnajaos.