Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 2

Eestlastele meeldib tsiteerida Hemingwayd: “Igast maailma sadamast võib leida vähemalt kaks eestlast.” Ma teadsin Hemingwayst nii mõndagi, aga see fraas oli mulle enne Eestisse tulekut tundmatu. Ühendriikidesse sõites katsetasin seda ühe Hemingway Seltsi ametimehe peal. Ta vahtis mind pahaselt, nagu oleksin küsinud midagi kohatut, umbes nagu mis marki deodoranti Hemingway kasutas. “Ma ei usu, et Hemingway oleks Eestit maininud,” torises ta. “Aga noh, mine sa tea. Hemingway ütles igasuguseid asju.”

Mõni aasta hiljem näitas mulle üks eestlasest toimetaja konkreetset kohta romaanis “Kellel on ja kellel pole”. Mõistagi oli mul üsna piinlik nii oma asjatundmatuse kui ka Hemingway Seltsi ametimehe pärast. Aga kui järele mõelda, siis ehk ei saagi ühelt akadeemikult nõuda, et ta tunneks viimast kui lauset viimasest kui Hemingway teosest. Eriti kui tegu on raamatuga, mida Hemingway ise olevat “rämpsuks” nimetanud. Ja kui tahta kirjanduslikku juuksekarva lõhki ajada, siis ei ole ka eestikeelne tõlge päris täpne. Aga ikkagi on need kõik kehvad vabandused. Fakt on see, et Hemingway kirjutas eestlastest.

Eestlastele võib meeldida põhjaameeriklaste rumaluse üle irvitada, aga veel parem oleks pöörata see enda kasuks. Vaatamata Hemingway panusele on Eesti nii tundmatu, et selle kohta võib rääkida ükskõik mida ja Lääne inimesed on sunnitud nõustuma võimalikkusega.

Näiteks Faulkner ütles, et kui ta mingil põhjusel ei saaks elada Mississippis, siis ta koliks Eestisse. James Joyce ütles, et eestlased on kõvemad viinaninad kui iirlased – “ja ei ütle kunagi ära heast kaklusest”. Joseph Conrad, kui teda tunti veel Józef Teodor Konrad Nałęcz Korzeniowskina, elas aastaid Vene tänavas.

Eesti maksumaksjad on kulutanud miljoneid mõttetule loosungile “Welcome to Estonia”, tegelikult aga läheks siin vaja paremaid jutumehi. Kes esindab riiki paremini, kas võluv, aga otsekohe ununev blondiin, kes ütleb naeratades “Welcome”, või keegi, kes “läks, ja maa ta sammust vastu kõmas… käed marraskil, üks kriimupuru üksnes… ja rahnu meenutas”? Viimane on Jevtušenko kirjeldus Hemingwayst. Ja see ei ole minu väljamõeldis.

President Toomas Hendrik Ilves tundub mulle inimesena, kes on arendanud Eestist lugude jutustamise kunsti täiuslikkuseni. Ma kujutan ette, kuidas ta Columbia ülikooli päevil äärelinnabaari kõige pimedamas nurgalauas, haisvate Euroopa sigarettide suitsuvines kõneles Ameerika tudengitele oma suguvõsa lossist Eestis. Kuidas ta kirjeldas – peene aktsendiga – uhkeid ajujahte, kus härrased kummutasid lageda taeva all hõbekarikaid bordoo veiniga, ja oma igapäevatööd, mis seisnes valge täku sadulas üle kastemärgade väljade kappamises, et pärisorjade viljalõikuse järele vaadata. Selline on turistidele sobilik pilt Eestist. Palju romantilisem kui tegelik töötegemine ja vaevanägemine. Ja märksa huvitavam kui “Welcome”.

Mõne aasta eest juhtus mu naine Liina Atlandilennul kõrvuti istuma CIA agendiga. See oli keegi tegelane John Ashcrofti meeskonnast, kes lendas Moskvasse USA justiitsministri visiiti ette valmistama. Mees väitis, et ta on juurte poolest leedulane. Agent rõõmustas, kui kuulis, et Liina on eestlane, aga mida kauem jutt kestis, seda selgemaks sai, et agent ei tea eriti midagi ei Leedust ega ka Eestist. Viimaks küsis: “Kus see Eesti õieti on?”

Liina, kes kohe sugugi ei kannata rumalaid, vastas endastmõistetavalt: “Aafrikas.”

“No muidugi Aafrikas,” ütles CIA mees, “aga kus kohas täpsemalt?”

Ma lugesin kusagilt, et EAS kavatseb lähiaastatel kulutada 150 miljonit krooni Eesti kuvandi reklaamimiseks välismaal. Loodetavasti leiavad nad oma sisemise muinasjutuvestja ning mõtlevad välja midagi erksamat kui “Welcome”. Lõppude lõpuks on meil ju olemas kogu butafooria – lossid, varemed, keskaegsed linnad –, et püsti panna romantiline etendus maata ülikutest. Ja kui eestlased ei taha näidendis kaasa lüüa, võib-olla nõustub president Ilves taas esitama mõnd rollidest, mida ta etendas oma Manhattani lemmikbaari suitsuses nurgalauas.

“Ah jaa, mu armsad, zee arm mu vasakul põzel? Oli üks duell Vivonne de la Chátaigneraiega, kes oli kõige kuulsam mõõgavõitleja Prantsusmaal…”

Eestlased võivad ju uputada 150 miljonit krooni “Welcome’i”, kui tahavad. Aga mina eelistaksin mõnd Hemingway-väärilist lugu. Lääs neelab selle alla nagu kompu. Lõppude lõpuks ütles Hemingway igasuguseid asju.