Читать книгу Pikk jutt, sitt jutt - Vello Vikerkaar - Страница 12

Lapsena oli ühel mu sõbral T-särk kirjaga “Õlu – tšempionide eine”. Nüüd, 30 aastat hiljem Tallinki kruiisil sain aru, et särgile trükitu ei olnudki nali. Mu naine Liina arvas, et sellest võiks teha isegi Tallinki tunnuslause.

Sõitsime Romantikaga Rootsi, mis, nagu Kanadas teatakse, on puhaste, kenade ja hästikasvatatud skandinaavlaste kodumaa. Lootsin näha laevatäit naeratavaid blondiine palmikkoes sviitritega, käed veel võikirnumisest kooresed, kes joodeldavad päikesest kullatud mägede taustal meloodiaid “Helisevast muusikast”. Selle asemel oli okse.

Kui lugeja arvab, et ma kaldun luulelisse vabadusse ja olen detailid ise välja mõelnud, siis kontrolligu Tallinki terminali koristuspäevikust järele. “24. märts 17.10: üks suur okseloik kohe terminali peaukse juures.” Kui Tallink sellist päevikut ei pea, võin vajadusel pakkuda kõrglahutusega digifotot.

Meie seltskond astus Romantika pardale ja me väljusime edasiste vahejuhtumiteta sadamast. Viimaks suutsin ennast veenda, et oleks mul Miami CSI kohtuekspertiisikomplekt kaasas olnud, siis oleks selgunud, et terminali okse allikas ei ole ükski minu laeva reisija. Keemiline analüüs oleks tõenäoliselt näidanud, et okse on Soome päritolu.

Paraku ei vastanud rootslastest reisijad minu ootustele. Palmikkoes sviitreid polnud kusagil ja naeratavaid blondiine oli äärmiselt vähe. Noored inimesed kandsid lotendava tagumikuga teksasid nagu Ameerika wannabe-gängstad MTV videost ja nende karvas soengud meenutasid, et Rootsi on maa, kus 70ndad pole veel lõppenud.

Aga nii lapsed kui ka täiskasvanud olid ülimalt viisakad ja tavapärast trügimist einelauajärjekorras asendasid “olge lahke” ja “kas ma lõikan teile ka leiba?”. Inimesed seisid sabas, istusid, sõid. Uskumatult tsiviliseeritult.

Õnnekombel sattusin ma ühte lauda kaubalaev Sigulda endise tüürimehega, kes lõbustas meid lugudega sellest, kuidas nad 1979. aastal Nõukogude lipu all Beirutisse sõitsid. Linn põles, sadamas tossasid poolenisti vee alla vajunud vrakid, aga ometi ületas vapper Sigulda kõik ohud, et toimetada oma last Beiruti linnakodanikeni.

“Mida te vedasite?” küsis Liina.

“Pesupulbrit,” vastas tüürimees.

“Te olete ju kangelane.”

“Igatahes,” naeris tüürimees. “Pärast sõda läheb ikka hädasti pesupulbrit tarvis.”

Meremees jutustas teisigi lugusid. Ta rääkis, kuidas Eesti laev Georg Ots viis Gorbatšovi Islandi tippkohtumisele. Ja et Gorbatšovil oli kaasas isiklik kokk, veinikollektsioon ja hommikusöögiks seitset sorti välismaist juustu. Ta rääkis, et vanadel headel aegadel oli reisilaeval töötamine tõeline auasi ja meeskond oli oma tärgeldatud särkide ja viigitud pükstega alati puhtuse ja korra etalon.

Aga peale vana meremehe pakutava meelelahutuse ei olnud laeval eriti midagi teha. Kuna soomlasi, kellega jõudu katsuda – või Tallinki ülemusi, kellega rusikavõitlust pidada –, ei olnud, pidime ise endile ajaviidet otsima.

Liina külastas sõbratariga kosmeetikapoodi, kus nad lõbustasid ennast põsepunaga liialdades ja silmalauge erksiniseks värvides. End klounideks võõbanud, küsisid nad hinnangut eestlannadest poemüüjatelt: “Krassivõje, da?” Müüjad kiitsid, kuigi mitte eriti veendunult.

Keegi rootslanna, kes nägi tüdrukuid tualeti algfaasis, pidas Liinat poe kosmeetikuks ja tuli nõu küsima. “Bright and shiny always beautiful,” vastas Liina ränga vene aktsendiga. “Ilus naine peegeldab valgust nagu peegel.”

Vana tüürimees ja mina istusime restoranis ja varustasime lauda toodud veinipudeleid, nii hästi kui oskasime, Toomas Hendrik Ilvese autogrammidega. Proovisime kelneri peal ära kogu oma rootsi keele oskuse: “Hüür monga elefanten här dü homma?” Kui ma õigesti aru sain, siis ütles kelner, et tal ei ole kodus mitte ühtki elevanti ja et Ilvese signatuur veinipudelil ei maksa eriti midagi.

Stockholm ise oli mittemidagiütlev. Kõik oli puhas, inimesed viisakad ja kusagil ei olnud näha tapmist ega tagaajamist. Selle-eest oli palju ostumõnu. Peale linnatranspordi oli kõik odavam kui Tallinnas. Lilled, riided; koguni lõunasöök turistilõksus oli odavam. Rahakotile soodus, aga vähe põnevat. Olime rõõmsad, kui laevale tagasi saime.

Reis koju oli juba rohkem selle moodi, millega ma Tallinki puhul harjunud olen. Kamp rootslasi põletas oma noort elu, tegi mürtsu ja laamendas öö otsa mööda laevakoridore edasi-tagasi. Keegi ei maganud, aga tegelikult pole see üritusel, mida inglise keeles nimetatakse booze cruise’iks, ette nähtudki.

Järgmisel hommikul meenutas laev tüürimehe mälestuste Beirutit. Koridoride põrandad olid okset ja alkoholi täis, ümberringi vedeles toidujäänuseid ja üks osa laevast oli üle ujutatud tänu kellelegi, kes oli otsustanud riputada äsja pestud pesu lakke vahtkustuti külge.