Читать книгу Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks - Maitreyabandhu - Страница 26

Levinud on väärarusaam, et enne millegi tegemist peaksime me tahtma seda teha. Kui me nõnda ei tunne, siis justkui tähendaks see, nagu me ei tahakski seda teha. Selline mõtteviis võib olla sobiv šokolaadi söömise või rannapuhkuse kohta, kuid ei ole sugugi kasulik paljude asjade koha, mis meile tõeliselt rahuldust pakuvad ja jõudu annavad. Tihtilugu tunneme motivatsiooni millegagi tegelda alles siis, kui me seda tegelikult teeme. Võtame näiteks ujumise. Mõte ujuma minna ei pruugi alati meeldiv olla, eriti veel sajuse ilma korral: riietusruumis valitseb tuuletõmme, dušid on kehvapoolsed, põrand külm ja libe. Lisaks on küsimus veel selles, kuidas vette minna: kas hüpata julgelt sügavasse vette või minna rahulikult, aga külmetades madalamalt poolelt sisse. Ent kui oled pea juba vette kastnud ja ujuma hakanud, naudid seda. Tunned, et tahadki ujumas käia. Kui viimaks lahkud – märja naha ja kehas pulbitseva energiaga –, oled veendunud, et ujumine on vaeva väärt. Sa tead, et just seda tunnet pead mäletama, kui järgmine kord novembrikuu hommiku külma riietusruumi peale mõtled. Pole mõtet oodata, kuni sul millegi tegemiseks motivatsioon tekib. Parem on seda lihtsalt teha. Varsti hakkad seda ka tahtma.