Читать книгу Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks - Maitreyabandhu - Страница 30

Teadlikkus kipub püsima vaid seni, kui me sellest kasu saame. Me unustame asjad ära – ning sageli ka inimesed –, kui nad meie jaoks enam mingit eesmärki ei täida. Justkui teismeline, kes šokolaadipaberi tänavale viskab, heidame meiegi asjad kõrvale, kui me neid enam ei vaja. Nagu ma juba mainisin, tähendab teadlikkuse harjutamine ühtlasi inimesena täiskasvanumaks saamist. Vahest ei jäta me oma magamistuba enam sama segamini kui lapsepõlves, kuid enamik meist pole veel siiski päris suureks kasvanud.

Teadlikkus tähendab ka tehtu korralikku lõpetamist: peale hommikusööki peseme nõud, paneme piimapaki külmkappi tagasi ning pühime laua puhtaks. See tähendab, et teeme kogu vajamineva ära, mitte vaid selle osa, millest huvitatud oleme. Me peame meeles pidama, et peale meie on veel ka teisi inimesi ning et meie teod ja tegematajätmised mõjutavad neid. Me peame meeles pidama, et köögikäärid tuleb õigesse kohta tagasi panna.

Ning kui me arvame, et me teemegi juba kõike seda, oleks aeg mõelda prügi peale. Selle koha peal saab meie teadlikkus tavaliselt otsa. See pole enam osa meie elust, sel pole meie jaoks mingit väärtust… see on prügi. Kuid sellelgi oma tagajärjed: meie linnu ümbritsevad hiiglaslikud haisvad prügimäed, mis on täis supermarketite kilekotte, karastusjookide alumiiniumpurke, kiirtoidukarpe ning mädanevaid juurvilju. Ka mõtisklemine selle üle, mis jääb meie otsesest vajadusest kaugemale, on osa teadlikkusest – oma prügikastist kaugemale mõtlemine, mis saab edasi. Me toodame vähem prügi, kui asju võimaluse korral taaskasutame ega viska neid kohe ära.