Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 10

Priius, priius sulle hüüan

Täna suure healega,

Suud ja südant tõsta püüan

Taewa-isa tänama!

Kes ei tunneks taewa wäge

Surma hauast ärkades,

Kes ei aimaks orja mäge,

Tema kurjas kõrguses?

Oh kui hirmsas ahastuses

Ägasid sa, isamaa!

Aasta sajad sügawuses

Põrgu piina kandsid sa!

Sinu õnnepäew läks looja

Wärisedes, weriselt,

Sulle sadas tuld ja tõrwa

Maast ja taewast ülewelt!

Taewas kuuldi hädakisa,

Kuuldi waluwingumist,

Hale’st waatis Wana-isa,

Ähwardates põrgulist,

Saatis wälgunooled alla:

Aleksander, aita sa,

Peasta ükskord rahwas walla,

Peasta põrgust Eestimaa!

Lõppes were-pulmapidu

Wiiekümne aasta eest,

Murtud sai siis orja-idu,

Wälja kistud söödi seest;

Tema ohakased juured

Wõrsusid weel sala wäel,

Need ei olnud enam suured –

Kistaks wälja kahel käel.

Sa ei märka, nooremsugu,

Sa ei aima südames

Orjapõlwe piinalugu,

Täies jõus ja kurjuses!

Keda orjakepid lõiwad,

Need su wagad wanemad,

Kelle werd su nurmed jõiwad

Ammu mullas magawad!

Priius, priius, sulle hüian

Täna suure healega,

Suud ja südant tõsta püian

Taewa-Isa tänama!

Isamaa, su mets ja meri,

Kõik ta täius, kohise!

Eesti laste waim ja weri –

Priiusele hõiskage!