Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 9

Oh häda, häda, häda mulle –

Nii kaeban kurwa meelega –

Mis, Linnutaja, kostan sulle,

Kui aru nõnda nõuad sa;

,,Kus on mu haud mu wiimne ase?

Oh wasta mulle, isamaa!

Sa wandsid truudust, ei ma lase

Su surma paika sõkkuda;

Sa nutsid – kõrge taewas waatis –

Mind hauda kandes käte peal,

Sealt minu waim sind kodu saatis,

Ta elab praegu siin ja seal.

Nüid seisad sõnata ja norus

Sa nõuta minu haua ees:

Kas seda sinu mäel ja orus

Sull’ õpetasin elu sees?

Ma tõstan tähte keskel nuttu,

Ma kaeban koidu eha a’al

Et minust wõerdunud nii ruttu

Mu õed ja wennad muistsel maal;

Et ära kuiwan’d waimu osad,

Mis pidid mereks paisuma,

Et äratatud Eesti pojad

Ei astu enam minuga!

Õed, wennad ärkage weel üles,

Oh igaweseks ärkage!

Siis rõõmustan ma taewa süles

Ja rahu saab mu põrmule!“