Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 7

Minu õnsas isa õues

Kõrge kask weel kohises,

Siis, kui lapse meeled põues,

Mängsin murul lilledes.

Kase lehte kallis kaha

Rõõmustas mind sügisel,

Kase lehed läksid maha,

Kolletasid sügisel!

Mina naersin kase kurba

Lapseliku lustiga,

Pilkasin, et oksa, urba

Pidi paljaks puistama.

Kase raod wingsid nutul,

Tahtsid nagu ütelda:

„Lapsukene, sulle rutul

Elu talwe tuleb ka!

Loodus wiib meid suwe ilust

Piskuks ajaks puhkama,

Pea aga talwe wilust

Saame jälle ärkada.

Aga sulle, lapsukene,

Kaua õitseb kewade,

Sull’ on talwe igawene,

Elu aeg on üürike!

Sinu isa-isa juba

Muiste minu mahla jõi,

Mina warjasin ta tuba,

Kui ta lapse laulu lõi:

Ammu haua künkad kat’wad

Sinu waga wanemaid,

Kui na’d sindki mulda mat’wad,

Kuuldaks weel mu kohinaid.“

Mulle tungis tume koha

Südamesse walusast,

Päike, taewas, lilled puha

Naeratasid kurwemast.

Ja ma läksin, muret peites,

Tuppa teise mängile,

Ema sängi maha heites

Tungis pisar silmasse.

Nüid, kus mulle elu teele

Paistab talwe kurwem kuu,

Tuleb mulle tihti meele

Kahiseja kase puu.

Ja ma aiman omal haua,

Igawese talwe ees –

Kask jääb kasuma weel kaua,

Kahiseb mu õue sees!