Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 14

Oh wõeras maa kuis sina

Mind petsid rängasti!

Sind ikka nägin mina

Täis õnne, kullane,

Sest jätsin maha Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Ma jätsin kodu maha,

Kus toitis tööga muld,

Sealt lootsin leida raha,

Mu silmis säras kuld,

Sest jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Siin wõeras keel ja rahwas,

Siin wõeras iga koht,

Mu elu on kui pahmas,

Siin tuleb hädaoht!

Sind jätsin maha, Eestimaa

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Rist, wiletsus ja walu

On siin mu waewapalk,

Siin mulla urtsik, talu

Ja wõera rahwa salk!

Sind jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Ma jätsin sõbrad maha –

Kes kullast kallimad,

Kõik koduraja taha,

Kus armud õitsewad –

Sind jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Seal hing’wad Maarja mullas

Mu armsad wanemad,

Seal Eesti koidu-kullas

Nad jälle ärkawad –

Sind jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Seal kohiseb weel oja,

Kui nutaks taga mind,

Lein katab isakoja,

Kurb seisab laululind –

Sind jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Oh et weel silmad näha

Sind saaksid, kodumaa!

Mu kõrwad enne eha

Su keelt weel kuulata!

Sind jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!

Oh et weel saaksid jalad

Su murul kõndima,

Sa maa, kes õnne walad

Ja armas otsata!

Sind jätsin maha, Eestimaa,

Ja pean nüüd raskest kaebama!