Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 16

Kui Wanemuine peidu a’alt

Mull’ kannelt lainaks kõrgelt maalt,

Siis Wiljandi, mu Eesti linn,

Sull’ kaunist kiitust laulaksin.

Kui pruut seal mäe peal paistad sa,

Su ümberringi wiljamaa;

Ju õisi kannab nurm ja aas,

Sull’ rahwas peiuks ärkamas.

Ei õitsenud sul läinud a’al

Üht roosilille rinna na’al,

Waid leinalaulu hüüdis lind,

Ja orjawitsad peksid sind.

Nüüd Maarja rüpes magawad

Need orjapõlwe pimedad

Ei jõudnud keelda kurjad käed,

Mis toimetasid taewa wäed.

Sind sõkkun’d sõjalaste jalg,

Ja niiske seisund sinu palg’;

Kül põrgu tormid pimel ööl

Su ümber mässand wõidutööl.

Kõik aga ei sult häwita

Öö jõudnud oma katkuga,

Sest Eesti weri, waim ja meel

Su walw’ja wendes elab weel!

Neid kolme hoia, isamaa,

Neid truilt põues paisuta,

Siis sinu muistne wägewus

On tulewiku õnnistus!