Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 10

Perez helistas parajasti siis, kui Sandy oma autot Brae Coopi kõrvale parkis. Üle tee asus kool ja lastel oli keskhommikune vahetund; hõredast vihmast hoolimata olid nad kooliõuel, ajasid üksteist taga ja kisasid. Hullem vihm oli üle ja Sandyle meenutasid nad pika talve järel valla pääsenud vasikaid – lustakaid ja pisut peast segi.

„See naine ei surnud õnnetusjuhtumi läbi,” ütles Perez. „Maalihke ajaks oli ta juba surnud. James Grieve tegi kindlaks, et see oli mõrv.”

Sandyl kulus natuke aega uudise seedimiseks. „Aga tapja ei võinud maalihkest ju teada.”

„Muidugi mitte.” Sandy sai aru, et Perez kasutab oma kannatlikku häält. Tähtsamad isikud, kes Sandyt hästi tundsid, olid tema puhul kasutanud sama hääletooni sestpeale, kui ta poisike oli. Mitte et ta oleks rumal olnud, kuid nad mõistsid, et talle tuleb jätta aega asjad läbi mõelda. „Võib-olla kavatses mõrvar laibast vabaneda, kuid maalihe segas vahele. Või siis jäeti tapetu Taini – paistab, et seal ei käinud regulaarselt külastajaid ja mõrvar võinuks surnukeha avastamise ajaks Shetlandist kaugel olla. Me ei tea kindlalt sedagi, kas ta tapeti majas.” Perez pidas vahet. „Aga nüüd on tegemist mõrvajuurdlusega, Sandy. Ohvri identifitseerimisega on seega veel suurem rutt. Nii et tegutse põhjalikult ja ära lepi iga prahiga, mida ärijuht sulle pakub. Tule tagasi ja too mulle nimi.”

Nii et ei mingit survet.

Koolikell helises, kui Sandy autost välja astus, ja lapsed jooksid sisse tagasi. Pood oli suur ja kaupa täis. See teenindas tervet peasaare põhjaosa. Tee äärde oli ehitatud uus suur hotell naftameeste jaoks ja Sandy oletas, et seegi tuleb ärile kasuks. Riiulite vahel kõndis paar naist ja kassas seisis noor mees, selja taga riiul kallimate veinide ning kangete jookidega. Ta luges leti varjus ajakirja ja nägi välja nagu inimene, kes loendab minuteid oodates, millal töökaaslane ta lõunaks välja vahetab. Sandyle ta tuttav ei olnud.

„Kus on ärijuht?”

Poiss tõstis pilgu. Ta nina oli ohtratest vistrikest moonutatud. Korraga näis ta maailma vastu rohkem huvi tundvat. „Kas sa oled politseist? Colin ütles, et sealt tullakse.”

„Colin?”

„Ärijuht. Colin Sandford.”

Seda nime Sandy teadis. Ta oli koos Coliniga mõne hooaja viiemehe-jalgpalli mänginud, kuni töö seda segama hakkas või siis hakkas õhtune väljaminek üle jõu käima.

„Saan ma temaga rääkida?”

Poiss vajutas nuppu ja ütles mikrofoni: „Personali teade. Härra Stanfordi palutakse kassade juurde.” Sõnum kajas läbi kaupluse ja kassiiriabi lõi näost särama. Oma hääle kuulmine oli talle suurim elamus terve tööpäeva jooksul.

Sandy juhatati kappi, mis oli ülendatud Colini kabinetiks. Selle uksel oli tema nimi ja laua all hunnikute viisi tualettpaberit.

„Kas sa leidsid 12. veebruarist selle kaardimakse? Meie teada pidi see olema keskpäeval, kuid mu ülemus tahtis, et sa vaataksid kindluse mõttes läbi ka tund aega enne ja pärast seda.” Colin polnud Sandyle kunagi meeldinud. Ta kuulus nende inglaste hulka, kes pidasid end saarerahvast ülemaks ja rääkisid pikalt-laialt, millest kõigest nad Shetlandil viibides ilma jäävad. Ta elukaaslane oli tulnud Sullom Voesse tööle ja Colin tuli koos temaga. Lõunas oli ta töötanud kiiskavas autode müügisalongis ja tal õnnestus tavaliselt sokutada vestlusse fakt, et ta valiti kolm aastat järjest aasta müügimeheks. Ja et tal on firma Beamer.

„Ma vaatasin,” naeratas Colin tehtult. Tal oli samasugune ilme kui Clickimini vabaajakeskuses pärast iga värava löömist, kui ta ennast ringi keerutas, nagu ootaks olematult publikult aplausi. „Ainus kaardimakse nende kahe tunni jooksul oli liittellimuse eest.” Ta vaikis ja kui Sandy pidi juba uue küsimuse esitama, lisas: „Ükski kunde šampanjat ei ostnud. See pidi olema sularahamakse.”

„Kas sa olid sel päeval tööl?”

„Jah, aga ma ei olnud kogu aeg müügisaalis.”

Vaid redutasid siin, sellal kui su juntsud kogu töö ära tegid.

„Kas sa nägid seda naist?”

Perez oli lasknud ühel Frani kunstnikust sõbral foto põhjal surnud naise portree joonistada. Ilma haavade ja marrastusteta. Kui nad olid selle skaneerinud ja koopiad välja printinud, oli originaaljoonistus jäänud Perezi lauale. Sandy märkas, kuidas inspektor seda vaadates mõtiskles.

Colin põrnitses pilti. „Kas ta on välismaalane?”

„Me ei tea! Me pole ta isikut veel kindlaks teinud.”

„Meil on siin mõned võõrtöölised. Töötavad uues hotellis toatüdrukute või ettekandjatena.” Ta mühatas. „Neil on raske vahet teha.”

„Me usume, et ta elas Ravenswickis,” ütles Sandy. „Maalihe pühkis ta majast minema.”

„Mina teda ei tunne,” oli Colin nüüd endas juba kindel.

„Kas teisipäeval oli kassas seesama noormees?”

„Peter. Jah, aga sul ei ole temast suuremat tolku. Ta on täielik puupea.”

„Kas sa võiksid kassa üle võtta, et ma saaks temaga rahulikult rääkida?” Sandy lootis, et niipea kui Colin leti taha läheb, tabab poodi nõudlike kundede äkiline uputus.

„Ma olen kassas ainult häda korral. Carolynn täiendab laos varusid. Ma saadan ta ette. Võid Peteriga rääkida personaliruumis.”

Personaliruum kujutas endast pisut suuremat kappi, kus oli laminaatplaadiga laud, veekeetja, kiviaegne ja väga määrdunud mikrolaineahi ja väike külmkapp. Ka siin kõrgusid nende ümber tualettpaberirullide ja supipurkide tornid. Peteris segunes ärevus õhinaga. Küllap on ta vaadanud liiga palju Ameerika krimiseriaale, mõtles Sandy.

„Mis ma paha olen teinud?”

„Mitte midagi.” Sandy osutas peaga veekeetja poole. „Kas kohvi saaks? Vean kihla, et sullegi kuluks üks ära.”

„Mul tuleb vaheaeg alles neljakümne minuti pärast. Boss ootab mind tagasi.”

„Noh, see on politseivärk ja võib natuke aega võtta. Mina talle kohvist ei räägi, kui sa ise ei räägi.”

Peter lülitas veekeetja sisse ja võttis kapist purgi lahustuvat kohvi. Tõstis seda kahte plekilisse kruusi. Ta liigutused tundusid rõõmsamad olevat. Sandy pühkis laua rätikuga puhtaks ja asetas noormehe ette surnud naise pildi.

„Me oletame, et ta käis teisipäeval siin. Kas sa tunned ta ära?”

„Mida ta tegi?” Peteri pilk vilas toas ringi. Ta tundus närvis olevat. Sandyl tekkis kahtlus, et ta võib laksu all olla. Või siis tahtis hirmsasti suitsu teha.

„Ta on surnud,” ütles Sandy. „Me leidsime ta surnukeha kolmapäeva õhtul pärast maalihet, aga me ei tea, kes ta on. Meil on vaja ta sugulased üles leida.”

Peter jäi talle otsa vahtima. „Ta käis siin neh. Ostis pudeli šampanjat.”

„Midagi veel?”

Poiss tõmbas näo kõveraks, mis tähendas järelemõtlemist. „Paki kuskussi.”

„Ja sa mäletad seda? Pärast kõiki neid kundesid, keda sa teenindasid?” küsis Sandy ülima imetlusega. Ta teadis, kui vähe kiitust on vaja, et ebakindlas olukorras inimene tänulikuks teha.

„No neh, mul on ikka hea mälu olnd. Pealekauba hakkas ta silma, tead, oma pikkade mustade juustega.” Poiss punastas. „Seda muidugi, et ta oleks võind vanuse poolest mu ema olla, aga teda oli ikkagi hea vaadata.”

„Kas te üldse juttu ajasite?”

„Õieti mitte. Tema selja taga oli saba. Ainult senikaua, kui ma oste läbi lõin. Küsisin, kas šampanja on valentinipäeva puhul, ja ütlesin, et ta mees peaks selle talle ostma.” Ta punastas jälle. „Paras moosimine, mis? Aga boss ütleb, et me peame ostjatega suhtlema.”

„Mida tema selle peale kostis?” küsis Sandy ja mõtles, kuidas tal on vedanud, et tema boss ei ole nagu Colin.

„Ütles, et tal pole šampanja joomiseks erilist põhjust vaja.”

„Aktsent?”

„Mitte kohalik, aga muud ma ei märganud. Tõesti.”

„Ma näen, et sul on rohkem nägemismälu,” võttis Sandy jälle kasutusele meelitamise. „Kas sa oskad kirjeldada, mis tal seljas oli?”

Peter kõverdas jälle nägu, kuid näis, et tal on tõesti nägemismälu. „Mantel. Pikk ja tumesinine, ulatus peaaegu pahkluudeni. Selline stiilne, nagu võiks linnas kanda. Mitte vihmakindel, nagu enamik siinseid naisi kannab. Mustad peene kontsaga saapad. Sinine siidsall.”

„Nii et kontorirõivastus?”

„Jah, peen. Mis tal mantli all oli, seda ma ei näinud.” Ta punastas taas.

Sandyle meenus, et ta oli sellist mantlit näinud Taini riidekapis. Taas üks kinnitus, et tegemist oli sama naisega.

„Kas sa olid teda ka varem näinud? See tähendab, kas ta oli püsiklient?”

„Ei, seda mitte. Aga ma olin teda siiski näinud.”

Peter võttis sahtlist paki küpsiseid ja pistis ühe kohvi sisse. See lagunes, enne kui ta selle suhu pista jõudis, ja nätsked küpsisetükid kukkusid kruusi tagasi. Ta vandus vaikselt.

„Poes?”

„Eih, Lerwickis. Mareeli baaris. Üleval. Ma ootasin filmi algust.”

„Kunas see oli?” küsis Sandy ja rüüpas kohvi sellise moega, nagu oleks tal aega jalaga segada.

„Nädal aega tagasi. Reede õhtul. Pidin paari sõbraga kokku saama, aga jõudsin pisut vara. Võib-olla ma sellepärast märkasingi teda, kui ta hiljem meie poodi tuli; teadsin, et olen teda varem näinud.”

„Kas ta oli üksi?”

„Ei, mingi kõbiga,” vastas Peter. „Viisakalt riides. Pintsaku ja lipsuga. Mitte päris ülikonnas, aga ta oli pingutanud.”

„Ja teda sa ei tundnud?” Sandy oletas, et poiss oleks nime kohe välja purtsanud, kui ta oleks teadnud. Poisile meeldis silma paista.

Peter raputas pead. „Vaata, ta oli vanem. Mitte mõni selline, kellega ma oleks koos koolis käind.”

„Midagi muud ei olnud, mille abil teda üles leida?”

„Kahjuks mitte.”

Väljas oli vihm läbi saanud ja hämarusest tungis läbi nõrk piimjas päikesevalgus. Selle asemel et Lerwickisse tagasi sõita, pööras Sandy hoopis Sullom Voe poole ja peatus uue hotelli ees, mis oli ehitatud Brae küla serva. Seal leidsid peavarju eranditult vaid nafta-, gaasi- ja ehitustöölised ning hotell oli olnud täis sestpeale, kui see hiiglasliku Lego-majana mitme aasta eest klotshaaval kokku laoti. Sandy oli seal käinud ühe korra Rootsi lauas pühapäevalõunat söömas. See tundus nagu välismaal või mingis teises maailmas käimine. Võõrad hääled, valjud ja enesekindlad, ning isegi need, kes kõnelesid inglise keelt, heitsid nalja, millest tema aru ei saanud.

Nüüd oli vastuvõtulaua esine täis mehi, kes ootasid väljaregistreerimist. Neil olid reisikotid käes ja nad olid kärsitud. Sandy oletas, et nad olid tühistatud lendude tõttu ripakile jäänud ja kibelesid koju. Ta ootas, millal järjekord kaob, ja läks siis leti äärde.

„Kas te tunnete seda naist?”

Sandy meelest nägi ta administraatori silmis äratundmisvälgatust, kuid mees raputas pead. „Kahjuks mitte.”

„Ta ei tööta siin?”

„Ei, olen selles kindel.” Ka sellel mehel oli aktsent. Sandy arvates idaeurooplane, kuid ta inglise keel oli sama hea kui Sandyl.

„Te tunnete kogu personali?”

Administraator noogutas. „Enamik meist elab siin. Kes ei ole šetlandlased – ja tema ei paista kohaliku moodi välja. Nii et kui ta töötaks siin, siis ma tunneksin ta ära.”

„Ja te ei ole teda kunagi näinud baari ega restorani külalisena?”

Seekord põgus kõhklus. „Ma ei usu. Püsikunde ta ei ole. Aga siit käib palju inimesi läbi ja mina olen leti taga paigal.”

„Ta on üsna silmatorkav,” tähendas Sandy. „Küllap oleksite märganud.”

Taas paus. „Andke andeks, aga ma tõesti ei usu, et saaksin teid aidata.”

Sandy selja taha oli uuesti järjekord tekkinud. Ta kuulis pominal lausutud kommentaare ja naftatööliste hulk ning vaenulikkus pelutasid teda. Ta noogutas administraatorile ja kõndis välja. Pilv oli veelgi kõrgemale tõusnud, nii et nüüd võis piki lahte terminali poole näha. Sandy mõtles, et ta on saavutanud õige vähe. Ta oli saanud Peterilt ühe killu värsket informatsiooni – et too naine viibis nädal aega varem ühe viisakalt riietatud härraga Mareeli baaris –, kuid neil polnud endiselt aimu, mida ta Shetlandil tegi. Ja nad ei teadnud ikka ta nime. Sandy mõistis, et Jimmy Perez on temas pettunud.