Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 7

Perez koputas Rogersonide uksele ja jäi ootama. Kui ta oleks neid lähemalt tundnud, oleks ta võib-olla lihtsalt sisse astunud, aga võib-olla ikkagi ootama jäänud; see siin oli linn ja neil käisid siin asjad teisiti. See oli soliidne kivimaja ning võinuks seista ka Aberdeenis või Edinburghis. Akende all oli mänguväljak, kus hiljuti oli Up Helly Aa tulefestivali puhul süüdatud viikingilaev. Kardinad olid ees, nii et sisse ta ei näinud. Perez kuulis ukse tagant samme, uks avanes. Uksel seisis noor õpetajanna. Ta oli tööriided koduste vastu vahetanud ja nägi teksastes ning sviitris veel noorem välja. Kingi tal jalas ei olnud ja tema sokid olid roosa-sinisetriibulised.

„Tervist, härra Perez,” ütles ta ja astus kõrvale, et külalist sisse lasta.

„Jimmy, ma palun.”

Neiu naeratas häbelikult. „Cassie on köögis. Ta aitab emal süüa teha.”

Külma vihma käest tulles tundus maja Perezile väga soe olevat. Õhus hõljus liha ja köögiviljade lõhna. Lihtviisilist, asjalikku, kuid mõnusat. Hakkliha ja „kardulad”. Kathryn juhatas ta tahapoole. Tüse keskealine naine segas pliidil potis rooga, Cassie aga istus kõrgel taburetil ja lõikas tainast rõngaid. Ta tõstis pilgu ja nägi Perezit. „Ma teen moosipirukaid,” ütles ta. „Mäletad,” lisas ta siis, „ma tegin neid ikka emmega.”

Perezi silme ette kerkis nii elav mälestus, et ta tundis sõõrmeis kergelt kõrbenud suhkru ja Frani lõhnaõli lõhna, taustal ka tärpentini- ja värvihõngu, sest Ravenswicki köök oli ühtlasi Frani ateljee. Just seal nad tema mälus olid: merevaatega majas, kus ta praegugi Cassiega elab. Ta oli hetkeaje sunnil läbi astunud, see oli üks tema esimesi viisakusvisiite Frani juurde. Oli varakevad. Fran vaatas talle otsa ja siis väikese Cassie poole, kes tainataskutesse moosi kühveldas. „Need maitsevad jõledalt, aga sa pead ühe ära sööma,” ütles ta nii vaikselt, et Cassie ei kuulnud. „Muidu ei anna ta sulle kunagi andeks.”

Nüüd, Rogersonide juures Lerwickis, vaatas Cassie talle vastust oodates otsa. „Muidugi mäletan.”

„Sa pead ka mõne sööma, need on väga erilised,” ütles Kathryn ja taas torkas Perezit mälestus, sest ta sõnad olid peaaegu samad mis Franil. „Me sööme neid pärast õhtusööki pudingi asemel.”

Perezil oli juba vabandus valmis mõeldud, miks ta peab kiirelt enne õhtusööki lahkuma, kui ta kuulis vaimus taas Frani häält ja vaid noogutas. „Suurepärane.”

Nad sõid õhtust vaid neljakesi. Tom Rogerson oli erakorralise komisjoni koosolekul; ta oli advokaat, Shetlandi saarte volikogu liige ja tuntud poliitik. Vestlus õhtusöögilauas keerles maalihke ja sellest põhjustatud ebamugavuste ümber.

„Milline rist nende inimeste jaoks, kes elavad lõuna pool ega saa nüüd enam linna tööle tulla.” Mavis Rogerson oli orknilane ja tema tõusev ning langev keelepruuk meenutas pigem Walesi kui Shetlandi. „Jimmy, kas sa tead, kunas nad tee lahti saavad?”

„Ühe sõiduraja loodavad avada homme hommikupoolikul.” Perez polnud eelmisel ööl peaaegu üldse magada saanud ning soe köök ja korralik söök tegid ta uniseks. „Aga valgusfoorid ja järjekorrad jäävad veel mitmeks kuuks, kuni nad nõlva kindlustavad, kuid me pääseme vähemalt lennuväljale.”

„Kuulsin, kuidas räägiti, et kool jääb nädalavahetuseni kinni,” ütles Kathryn taldrikuid pestes ja neid kuivatusrestile ladudes. „Kas tahad, Jimmy, et Cassie oleks homme meie juures? Tõesti, see ei tee üldse tüli. Võid ta tööle minnes siia tuua.”

Oleks Perez virgem olnud, oleks ta püüdnud mõne muu variandi välja mõelda. Ta nägi, kui väga õpetajanna aidata tahtis ja talle torkas pähe, et oleks ehk inetu teda tõrjuda. Siis mõtles ta, et on Kathrynist arvatavasti oma viisteist aastat vanem ja et nii kenal tüdrukul on kindlasti austaja. Ja et ta meelitab iseennast, mõeldes, et Kathrynil on tema vastu mingid romantilised tunded. Ja pealegi vaatas Cassie talle otsa, silmad peas suured nagu hülgepojal, ja Perezil oli endiselt raske talle ära öelda, kui ta midagi tõeliselt tahtis.

„Nojah,” lausus ta. „Kui sa oled kindel.”

Koju Ravenswicki jõudes oli Cassie uneaeg käes. Lõuna pool rassisid mehed endiselt teed puhastada ja võis kuulda raskete masinate summutatud mürinat, kuid viimasel ajal magas Cassie palju paremini. Painajad ilmutasid ennast harvem.

Jimmy oli keetnud teed ja kamina kütte pannud, kui helistas Sandy. „Mis uudiseid sa mulle räägid, Sandy?”

„Mõtlesin, et kas võiksin läbi astuda. On üks asi, mida ma tahan sulle näidata.”

„Miks mitte.” Enam ei tundunud see sissetungimisena, kui majas, mida ta väga lühikest aega oli Franiga jaganud, käis mõni töökaaslane. „Aga ütle, kas me oleme punase kleidiga naisele nime leidnud?” Ta ootas nime – väikese lugupidamisavaldusena surnule.

„Ühe nime,” kostis Sandy. „Võib-olla nime osa.”

Ta saabus kiiremini, kui Perez oodata oskas. Ilmselt oli ta juba enne helistamist kodust lahkumiseks valmis. Ukselt kostis vaikne koputus ja Sandy astus sisse, kaasas väike puust kastike ja mõni pudel Unsti õlut. Sandy ise armastas heledat õlut, kuid teadis, et Perezile meeldib tummisem White Wife.

„Meil vedas, et elame maalihkest põhjas,” tähendas Perez, „muidu oleksime samuti ära lõigatud ega pääseks linnagi.” Ta teadis, et Sandyle ei meeldi, kui teda kohe küsitlema hakatakse. Sandyl kulus mõtete korrastamiseks natuke aega ja Perezi tühijutt oli mõeldud talle väikese hingamisruumi andmiseks.

„Ma käisin ennist Tainis,” ütles Sandy. „Poisid olid just niipalju puhtaks saanud, et võis sisse minna.”

„Ega sa seest kedagi ei leidnud?” küsis Perez, kuid mõtles samas, et isegi Sandy oleks sellisest tõigast otsekohe teatanud.

„Inimesi mitte. Ühe surnud kassi.” Sandy pidas vahet. „Ja see tundus pisut veider. Selles mõttes, et see oli ju puhkemaja?”

Hea küsimus, mõtles Perez. „Me peame välja uurima, kes seda maja välja üürib. Homse päeva prioriteet. Võib-olla pakutakse seda eraviisiliselt Promote Shetlandi või Visit Scotlandi koduleheküljel. Kellelgi peab tolle ameeriklasest omaniku telefoninumber olema.” Paus. „Aga sul on õigus. Kass sellises majas on tõesti pisut veider.”

„Ma arvan, et naise nimi on Alis,” ütles Sandy. „S-iga lõpus. Kui see on ametlik nimi. Ma ei leidnud midagi kasulikku, näiteks passi, aga oli see.” Ta asetas kastikese hästi ettevaatlikult lauale, nagu oleks tegemist hinnalise kingitusega. „See oli kapis ja ei olnud maalihkes vähimatki viga saanud.”

Alis. Kindlasti lühend. Perez avas kaane ja võttis fotod välja. Ühel keegi vanapaar aias puust pingil istumas. Pink paistis asuvat liivasel pinnal. Naisel oli seljas lilleline suvekleit; mehe nägu oli pruun ja kortsus nagu vana nahatükk. Naine paistis üsna tõsise või isegi vaenuliku moega olevat, ta jalad olid otse vastu maad toetatud; mehe põlved seevastu kergelt harali ja näol lai, tühje hambakohti paljastav naeratus. Mõlemad kissitasid kergelt silmi, sest ere päike paistis neile näkku.

„Mis sa arvad, kus see on võetud? Ütleks, et kuskil soojal maal. Kreekas? Hispaanias?” Perez lootis, et Hispaanias. Ta tahtis uskuda, et Alis pärines tema esivanemate kodumaalt. Perez kujutles maastikku, mis lõhnab tüümiani ja oliiviõli järele.

Sandy raputas pead. Ta ei teadnud soojadest maadest midagi. Kuidas ta võinuks, kui ta polnud kuskil mujal elanud kui Shetlandil?

„Ma ei tea. Sellise pildi võib päikesepaistelises aias teha igal pool maailmas. Tagaplaan on kõik udune. See võiks olla isegi Shetland mõnel ilusal südasuvisel päeval.”

Kuid Perezi mõttelend oli ta juba Hispaaniasse kandnud. „Mis sa arvad, kas need on tema vanemad? Nad on selleks sobivas eas.”

„Jaa, võivad olla,” kostis Sandy aeglaselt õlut mekkides ja jälgides, kuidas Perez teise foto võtab.

Umbes viie- ja seitsmeaastane laps, mitte pingil, vaid mänguväljakul kiikedel. Kiige all seesama liivane pinnas. Tüdruk oli vanem. Tal olid jalas lühikesed püksid ja seljas džemper ning ta vaatas trotslikult kaamerasse. Tal oli umbes sama vähe hambaid suus kui vanamehel, kuid Perez oletas, et talle kasvavad uued. Poisil olid lokkis juuksed ja naeratus, mis pidi sulatama vanaprouade südamed. „Ja need on Alisi lapsed?”

Nüüd oli selge, et Perez kõneleb iseendaga, ja Sandy ei katsunudki vastata. Perez pööras pildid ümber, lootes tagaküljelt leida nime ja kuupäeva, kuid seal ei olnud midagi. „Aga kust sa siis selle nime võtsid, Sandy?”

„Kirjast,” ütles Sandy ja noogutas kasti poole. „Ma ei ole seda läbi lugenud. Jätsin sulle.”

Perez pani kirja enda ette lauale. Ülaservas saatja aadressi ei olnud. Käekiri oli ilus ja üpris korralik. Talle tundus, et see pidi olema kirjutatud kunagi ammu. Isegi vanemad inimesed saatsid nüüd e-kirju ja tekstisõnumeid. Kirjutamise kunst oli unustatud ja kõik käsitsi paberile pandud sõnumid, mis ta viimasel ajal oli saanud, olid lohakad ja räpakad.

Minu kalleim Alis

Milline rõõm on kuulda, et oled tagasi Shetlandil – nii paljude aastate järel! Ma nautisin nii väga meie harvu kohtumisi minu sõitude aegu lõunasse ja ma tean, et sa oled ikka seesama kaunitar, kes võlus mind meie esimesel kohtumisel. Olen kindel, et saame asjad korda ajada ja meid ootab ees imeilus ühine tulevik.

Allkirja ei olnud, ainult rodu suudlusi, ja Perez küsis endalt, millele see vihjab. Võib-olla oli tegu abielumehega, kes ei tahtnud oma truudusetusest tõendeid jätta. Keegi ettevaatlik hing, kes jättis kõik võimalused lahtiseks, hoolimata oma lubadusest nüüdseks surnud naisele. Või siis tundus kirjutajale, et nimi on liigne. Loomulikult sai Alis aru, kes kirjutab.

„See on kõik, mis sa leidsid?” Perez püüdis ärritust mitte välja näidata, kuid tema jaoks olid need paar sissevaadet naise ellu häirivad. Ta võiks kokku panna loo tõmmust daamist, tema vanematest ja lastest ning Shetlandi mehest, kes temasse armus, kuid see oleks väljamõeldis. Ta vajas midagi konkreetsemat, mis aitaks naise isiku kindlaks teha.

„On see raamat. Mõtlesin, et siit võib sõrmejälgi leida.”

„Need aitavad meid vaid juhul, kui ta on meie andmebaasis.”

„Ma otsisin väga põhjalikult, Jimmy.” Perezi jõupingutustest hoolimata oli Sandy võtnud ta sõnu kriitikana. „Tain on väike koht ja sees oli vähe alles. Kui me otsime läbi õuele jäänud prahi, võime edukamad olla.”

Perez ei vastanud kohe. „Kas Shetlandi Raadio üleskutsele keegi reageeris?”

„Helistas Jane Hay,” vastas Sandy. „Talle tundus, et ta võis nädala aja eest näha üht kirjeldusele vastavat isikut Brae Coopi poes. Mõtlesin, et lähen homme temaga rääkima.” Ta pidas vahet. „Tundub arukas naisterahvas olevat. Ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist välja mõtles.”

„Ei, ma räägin temaga ise.” Perez tahtis ise olla see, kes surnud naisesse eluvaimu puhub. See oli naeruväärne, kuid ta ei saanud selle vastu. „Võin tööle minnes läbi astuda. Ta on mu naaber. Hayde talu on kohe Taini kõrval. Kevin ütles, et tema pole seal kedagi näinud, aga võib-olla Jane on.”

Sandy tõusis ja Perez saatis ta välja. Tavaolukorras oleks ümberringi olnud vaikne ja pime. Siin ei olnud tänavalaternaid ja Magnuse maja oli endiselt tühi. Aga kaugemal lõuna pool nägid mehed vaeva, et tee järgmiseks päevaks lahti saada ja võimsad kaarlambid heitsid künkale kummalisi varje.