Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 4

Jimmy Perez seisis haua kõrval, kui maa liikvele läks. Surnu perekond pärines Foulalt ja nad olid toonud kirstu kohale kahel aerul kandes, nii nagu sellel saarel surnuid ikka kanti. Kirstukandjad olid lahkunu kauged sugulased, kelle esivanemad olid lõunasse Inglismaale rännanud, kuid ilmselt pidasid nad traditsiooni elustamisväärseks. Neil oli olnud aega matused läbi mõelda; Magnus oli saanud rabanduse ja olnud seejärel kuus nädalat haiglas, enne kui suri. Perez käis teda igal pühapäeval vaatamas, istus voodi kõrval ja rääkis vanadest aegadest. Mitte halbadest aegadest, mil Magnust süüdistati mõrvas, vaid hilisematest headest aegadest, kui Ravenswick oli ta kõigil kogukondlikel üritustel kampa võtnud. Magnusele hakkasid need peod ja tantsimised ja pühapäevased teejoomised meeldima. Perezi lobisemisele haiglas ei reageerinud ta sõnagagi ja tema surm ei olnud ootamatu.

Kirst lasti hauda enne maalihke algust. Kui esimene muld puusärgile rabises, pööras Perez pilgu maasse kaevatud augult ära ja nägi enda kõrval pikas reas tervet Ravenswicki kogukonda. Sealt paistis ka Hillhead, Magnuse majake, mis seisis ümberehitatud kabeli kõrval künkaharjal; kabelis elas Perez oma kasutütre Cassiega. Edasi ranna poole olid kirik ja kirikust palju uhkem pastoraat, millest oli tehtud eramu. Olid Gilsetteri talu kasvuhooned ja väike talumaja, mis teele ei paistnud. Perez ei teadnud, kes seal nüüd elab. Kool, kus käis Cassie, asus kaugemal põhjas, seda surnuaiast näha ei olnud; kaljurünka taha jäid veel Ravenswicki hotell ja Skandinaavia tüüpi majakestest koosnev kena matkakodu. See oli tema kodukoht ja ta ei kujutanud ette, et võiks elada kuskil mujal.

Vaadet hägustas vihm. Tundus, nagu oleks sadanud kuude kaupa. Kahe nädala eest oli kõne all isegi Up Helly Aa ärajätmine, kuid rahuajal ei olnud need tulepühad kunagi ilma pärast pidamata jäänud ja peeti tormi mõõtu tuulest ning paduvihmast hoolimata nüüdki ära. Nüüd keskendus Perez taas jutlustaja sõnadele, mõeldes ühtlasi Cassie emale Franile, oma elu armastusele, kes oli samuti siia maetud.

Maalihe algas täiesti hääletult. Seda küngast oli terve aasta kõvasti äestatud; lambad olid rohtu söönud, kitkudes välja juuri, nii et must turbamuld nähtavale tuli. Kuudepikkuse uputusega oli vesi pinnase läbi immutanud ja selle ebakindlaks teinud ning nüüd tundus, et terve künkanõlv läheb liikvele. Maastiku kontuur muutus, paljastades kaljupinna. Kuid sel momendil silmitses Perez hauda, kuhu Magnus Tait oli äsja puhkama sängitatud, ja tal polnud aimugi sellest, mis kohe juhtuma hakkab.

Kui maalihe põldudelt ja kiviaedadest kivimürakaid kaasa haarates kiirust kogus, algas mürin. Üle maantee rulludes möödus laine ühest autost, kuid tabas väikest talumaja. Armutult nagu üle kallaste tõusnud jõgi jätkas maapind oma teed jõuga, mis tegi maatasa talu kõrvalhooned ja tungis läbi elumaja, purustades aknad ja lüües sisse ukse. Perez kuulis, kuidas varing talu tabades möiratas, ja tundis jalge all värinat. Ta pööras pead samal hetkel kui teisedki matuselised. Shetlandil asuvad kalmistud mere lähedal. Enne teede rajamist toodi lahkunud surnuaiale paadiga. Ravenswicki oma asus oru põhjas tasasel maal kohe mere ääres, kõrge kaljuneeme varjus. Nüüd täitus järskude nõlvadega org muda ja kivipuruga ning maalihe tormas kiirust kogudes nende poole. Mürin oli nii võimas, et see hoiatas matuselisi. Inimesed kangestusid hetkeks ja pudenesid siis laiali, ukerdades kõrgematele kohtadele. Perez võttis ühel vanaldasel naabril ümbert kinni ja peaaegu kandis ta väljapoole ohtu. Jutlustajat, kes oli keskealine naine, aitas üks noorem mees. Nad jõudsid eest ära viimasel hetkel. Seejärel võis jälgida, kuidas hauakivid nagu doominoklotsid pikali lendasid ja libisev pinnas üle rannaäärse kruusavalli vette rullus. Frani hauakivi oli lihtne, selle oli valmistanud üks ta skulptorist sõber. Sellele oli raiutud koovitaja kujutis – see oli Frani lemmiklind. Perez nägi, kuidas mudalaam selle minema pühkis.

Perez sai enesevalitsemise väga kiiresti tagasi. Hauas polnud Franist enam midagi järel ja Perez ei vajanud tema mäletamiseks hauakivi. Ta vaatas ringi, kas kõik on elus ja terved. Mõeldes endamisi, mida oleks oma matustel toimunud draamast arvanud suurema osa oma elust erakuna elanud Magnus Tate. Perez oletas, et küllap oleks ta häbelikult muianud ja naerda kõhistanud. Ja soovitanud kõigil rahvamajja minna ning üks naps teha. Poisid, pole mingit mõtet siin õues passida. Mitte mingit. Sest kui jutlustaja kõrvale jätta, siis kõik leinajad olidki mehed. Need olid vanamoodsad matused ja naised haual ei käinud. Neid oli väike seltskond. Kui Ravenswicki rahvas oli Magnuse elu lõpupoole pingutanud, et teda tundma õppida, siis väljaspool seda ringi oli tal vähe tuttavaid. Nüüd nad siin seisid, maalihke jõust vapustatud. Eemalt vaadates pidid nad paistma nagu hiigelsuured lambad mäenõlval, nõutud ja eksinud.

Perez põrnitses mäekülge. Ta mõtles, et kui lihe oli alanud veel miili võrra põhja poolt, siis peab Ravenswicki kool olema sama puru kui talumaja, mis nägi välja nagu pärast mürsutabamust. Libisev maapind oli Gilsetteri talust ja vanast pastoraadist möödunud lähemalt kui see vahemaa. Ta silmitses varemeid.

„Kes seal elab?” Võimatu oli uskuda, et majas olnud inimesed võiks veel elus olla. Nad on kas mudasse lämbunud või purustatud luudega lihkega kaasa tulnud kivide alla maetud. Kuid ta ei mäletanud, et keegi oleks pärast Minnie Laurensoni surma seal elanud.

„Minu teada on see maja tühi, Jimmy. Stuart Hendersoni poeg elas seal natuke aega, aga kolis juba mitme kuu eest välja.” Seda ütles Kevin Hay, turske keskealine mees, kes elas Gilsetteris ja haris suuremat osa Ravenswicki maast. Perez ei suutnud meenutada, millal ta Hayd viimati triiksärgi ja lipsuga nägi. Ilmselt eelmistel Ravenswicki matustel. Mehe mustad juuksed olid vihmast nii märjad, et olid kleepunud otsaesisele. Näis, nagu oleksid need sinna maalitud.

„Välja ei ole üüritud?” Elamispinnaga oli nii kitsas, et isegi sel aastaajal olid puhkemajad nafta- või gaasitöölistele välja üüritud. Shetlandil oli vähe tühje maju.

„Minu teada mitte.” Nüüd ei tundunud Hay endas enam nii kindel olevat. „Ma pole seal kedagi märganud. Ega ühtki autot maja ees. Aga mägivahtrate ja kasvuhoonete tõttu me oma maja juurest sinna ei näe.”

„Ühesõnaga, väheusutav, et seal elatakse,” lausus Perez. Linnast jalgrattaga nii kaugele käia oleks raske. Ülejäänud matuselised hakkasid vaimuliku ümber kogunema. Too oli rahulik, valitses ennast ja paistis juhtimise enda kätte võtvat. Perez oletas, et tehakse plaane, kuidas koju pääseda. Surnuaia parkimisplats oli kõrgemal ja nende autod vigastamata, kuid mõned elasid teisel pool lihet. „Ma tahaksin siiski üle vaadata.”

Mööda orunõlvu sirutusid üles lambarajad ning Perez ja Hay läksid mööda üht sellist. Nad vaatasid ülalt alla purustatud maja poole. Maa oli oma liikumise lõpetanud ja nüüd ei kostnud midagi peale vihmarabina. Kummaline, kõhedust tekitav vaikus pärast maalihke vastukumisevat müra. Päästeteenistused olid juba välja kutsutud, varsti on kohal nii tuletõrje- kui politseiautod, kuid mitte veel.

Talumaja välisseinad olid peaaegu puutumata, kuid mudavoolu surve oli nõrgestanud siseseinu ja katus poole maja ulatuses alla kukkunud, avades pilgule tubade sisemuse. Kõik oli turbase mulla karva must. Perez libistas end mööda nõlvakut allapoole, et paremini tubadesse näha.

Hay tuli talle järele, kuid pani käe Perezi õlale. „Jimmy, ära liiga lähedale mine. Mägi ei ole päris stabiilne. Võib uus lihe tulla. Pole mõtet eluga riskida.”

Perez noogutas. Ta nägi, et matuselised on jõudnud parklasse, kust sõideti põhja poole, viies kaasa ka neid sõpru, kes elasid õnnetuspaigast lõuna pool. Perez oletas, et nad lähevad rahvamajja. Naistel on võileivad valmis tehtud. Milleks lasta neil raisku minna, ja lonks kuuma jooki kulus kõigile ära.

„Peaksime nende juurde minema, Jimmy,” ütles Kevin Hay. „Me ei saa siin midagi ära teha.” Nad kuulsid kaugemalt sireene. Ta vaatas uuesti mäekülge, tundes muret uue lihke pärast.

„Sina mine. Ma pean nagunii siia jääma,” ütles Perez majatagust silmitsedes. Seal oli köögiseina vastas olnud varjualune, mis oli täiesti kadunud: muda oli klaasi ja lainepleki ilmselt minema pühkinud. Kuid selle taga seisis peaaegu tervena kivimüür, mis eraldas väikest aeda tagapool laiuvast karjamaast; nähtavasti oli mudavool tunginud läbi avause, kus kunagi oli olnud puust värav. Mida serva poole, seda sakilisemad olid müüriservad, meenutades ülesharutatud kudumit, kuid mõlemal pool avaust seisis müür üsna kindlalt. Maalihe oli siia kandnud teel talust kaasa haaratud asju. Perez märkas voodipeatsit ja paari plastist aiatooli, mis pidid pärinema varjualusest. Ja seal oli veel midagi, mis halli seina ja musta maapinna taustal eredalt silma torkas. Kärtspunane laik. Punasem kui veri.

Ta laskus ettevaatlikult nõlvast alla. Hääbuv maalihe oli siia jätnud naisterahva laiba. Tal oli seljas punane siidkleit – eksootiline, glamuurne. Mitte just asi, mida kanda Shetlandil ühel veebruarikuu päeval, isegi kui kandja oli parajasti toas, kui mullalaviin ta minema pühkis. Naise juuksed ja silmad olid tumedad ning Perez tundis temaga veidrat atavistlikku sidet. Naine võis olla hispaanlanna nagu Perezi enda kauged, sajanditetagused esivanemad. Kevin Hay kõndis juba tagasi autode poole ja Perez seisis üksinda surnu juures, kuni päästjad kohale jõudsid.