Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 6

Oli 14. veebruar. Sandyl oli uus tüdruk, kes täitis ta mõtteid ja ähmastas keskendumisvõimet. Louisa töötas õpetajannana Yellil – ühel põhjasaarel, kuhu pääses praamiga; Sandy tundis teda ühisest kooliajast saadik, kuid käinud olid nad kõigest paar kuud ja Sandy liikus edasi alles kobamisi. Oli kesknädal ja nad ei olnud kavandanud koos valentinipäeva pidada, vaid otsustanud laupäeva õhtul välja minna. Sandy oli Louisa käest küsinud, mis talle meeldiks, kuid tüdruk teda palju ei aidanud: „Miks sa mind ei üllata, Sandy?” Mis kõlas justkui väljakutse. Sandy oli mures ja oli lausa lootma hakanud, et tee on endiselt suletud ja surnud naine tuvastamata, mis lubab tal öelda, et peab tööl olema.

Nüüd küsis ta endalt, kas peaks Louisale helistama, tõendamaks, et ta pole kohtingut unustanud. Või arvab Louisa, et see on kuidagi halemeelne? Louisa oli kõige ebasentimentaalsem naine, keda ta elus näinud oli. Sandy teadis, et poes nähtud roosad kaardid, sädelevad südamed, kaisukarud ja õhupallid oleksid talle talumatud olnud. Lõpuks saatis ta sõnumi: Mõtlen täna sinu peale. Räägime hiljem. Selle peale ta ometi ei pahanda?

Teel auto juurde põrkas ta kokku Reg Gilbertiga, kes oli nähtavasti enamuse päevast seal ringi luuranud. Reg oli The Shetland Timesi vanemreporter. Varem töötas ta suure piirkondliku päevalehe juures Midlandsis ja põhja meelitas ta üks naine, kes ta seejärel kohe maha jättis. Nüüd oli Reg ennast Shetlandile ankrusse heitnud, kujutades endast veidra võõrliigi isendit – uudistekütti, kellel ei olnud maailmale peaaegu midagi huvitavat öelda.

Välja arvatud täna, kui maalihkest oli saanud üleriigiline uudis. Vähemalt olid sellest ägedad pildid ja Jimmy Perez ütles ikka, et ajakirjandus armastab pilti rohkem kui sõna. Sandy kahtlustas, et Regi sulest pärinesid mõned kõige haigemad pealkirjad, mis näiteks kuulutasid, et maalihe möödus algkoolist mõne tolli kauguselt ja et ilm on laastanud Shetlandi majanduse.

„Noh, Sandy.” Ajakirjanikul oli ninahääl ja ees kõhn rotinägu. Esihambad kippusid üle alahuule. „Kas hakkate pihta saama, kes seal muda sees surma sai?”

Varem oleks kaasasündinud viisakus sundinud Sandyt vastama, aga Reg oli temaga liiga palju sigatsenud – tsitaate kontekstist välja rebinud ja temast kohtlase mulje jätnud. Ta kõndis lehemehest vaikides mööda.

Oli alles pärastlõuna, kuid lõuna poole sõitma hakates pidi Sandy tuled sisse lülitama. Ta oli pimedaid talvepäevi taluma õppinud, kuid ootas nüüd juba kevadet. Sandy mõistis, kuidas võisid pikad ööd mõned sissesõitnud pisut peast segi ajada. Ta võttis kurvi ja korraga oli maalihke koht ta ees, seal säras valgus ja liikusid mustad siluetid. Tuletõrjujad olid Taini generaatori üles seadnud, nii et varemeis maja oli valgustatud. Teelt ei paistnud see paik üldse Shetlandi moodi, kui Shetlandi all mõelda seda mägiste karjamaade, lammaste ja turbaaukude maad, kus Sandy oli üles kasvanud. See siin oli peaaegu tööstusmaastik: rasked masinad kunstliku valgustuse käes. Teine generaator ja taas säravad tuled näitasid kohta, kus töölised hakkasid teed prahist puhtaks tegema. Mäekülg tuli kindlustada enne, kui see uuesti liikvele läheb, kuid nad ei teadnud, mida selleks vaja on, kuni tee polnud puhas.

Teetasku, mida tavaliselt kasutasid turistid, et imetleda vaadet Mousa saarele, oli muudetud parklaks ja Sandy pani oma auto sinna. Ta tõmbas kummikud jalga ja tormijaki selga – need oli ta enne teeleasumist pagasiruumi surunud – ning läks maja juures tegutseva meeskonna juurde. Nad olid juba puhastanud maja juurde viiva tee. Sandy oli siit sadu kordi mööda sõitnud – iga kord, kui ta lennujaama mõnele sugulasele vastu läks või külalisi Sumburghi kaljudel elavaid lunne vaatama viis –, kuid tal oli raske meenutada, milline nägi maastik välja enne maalihet. Tundus, et suure tee äärest lookles alla orgu väiksem tee, mis viis ainult Taini juurde. Kui kalmistut mõne aasta eest laiendati, ehitati selle juurde sõiduks korralik uus tee, aga kalmistu sissepääs jäi rohkem põhja poole. Ja sealtkaudu sai ka Hay maadele ning Gilsetterisse, kus oli suurem maja ja kasvuhooned. Taini juures, kus tee lõppes, oli mõnd autot mahutav parkimisplats ja maja ees väike aed, mida ümbritses tara. See oli suurelt teelt näha olnud. Maja taga oli veel maad, mida ülejäänud nõlvast eraldas müür, ja kahel pool maja seisid tuultest räsitud mägivahtratest kaitsevööd, mis näisid olevat maalihke üle elanud.

Sandy sulges hetkeks silmad ja püüdis ehitist ette kujutada. Madal, valgeks lubjatud ja ühekorruseline. Traditsiooniline väiketalu, vähemalt väljast. Sellest ei olnud nüüd enam midagi järel. Päästekomando oli murdnud tee otse mäest alla kunagise peaukseni. Kõigil olid seljas helendavad jakid ja jalas terasninaga saapad, nii et nad nägid ühtmoodi välja. Sandy seisatas korraks, teades, et kui ta lähemale läheb, jääb ta jalgu. Ta jäi sageli teistele jalgu.

Üks meestest märkas teda ja kutsus käeviipega ligemale. „Tere, Sandy! Võid alla tulla. Hoia tee keskele ja midagi ei juhtu.” Mees pidi karjuma, et teha ennast kuuldavaks üle generaatori ja väikese ekskavaatori müra.

See oli Edela-Inglismaalt pärit Tim Barton, kes oli tulnud Shetlandile, et astuda Lerwicki tuletõrjujate ridadesse. Nüüd oli tal kohalik tüdruk; nad olid omale Gulberwicki lähedale kodu rajanud. Sandyle tundus, nagu oleks ta kuulnud sahistamist, et laps olla tulekul. Huvitav, mis tunne see on, mõtles ta. Sestpeale, kui ta Louisaga käima hakkas, oli teda aeg-ajalt külastanud isakssaamise mõte. Tegelikult pidanuks ta keskenduma sellele, kuhu ta astub, ja mitte unistama Louisaga tite tegemisest, sest teerada oli libe, ta libiseski ja kukkus raskelt seljale. Mantel sai muidugi poriseks. Barton hakkas naerma, aga astus ligi ja tõmbas ta uuesti püsti.

„Kuidas edeneb?” küsis Sandy peaga maja poole osutades.

„Pole veel sisse pääsenud, aga kaua enam ei lähe.”

„Meil on vaja teada, ega seal rohkem kedagi ei ole.”

„Seda me tahame kõik teada. Aga lootust kedagi elusana leida siiski ei ole. Me oleme siin tegutsenud juba ligi kakskümmend neli tundi ja algusest peale oli selge, et ellujäänuid ei saa olla.” Tim pöördus kõrvale ja ringutas. Sandy märkas, et ta nägu ja käed olid mustaviirulised.

„Te pole puhata saanudki?” Paras õudusunenägu, mõtles Sandy. Mütata siin mudas, lakkamatu vihma käes.

„Paar tundi, et käia duši all ja üles sulada. Natuke sooja toitu. Aga me tahame, et töö tehtud saaks. Välja selgitada, mis seal on. Kui sa siia jääd, siis ma teatan sulle, niipea kui sisse pääseb. Või ootad autos. Seal jääd vähemalt kuivaks.”

„Ah, ega ma enam porisemaks minna ei saa,” ütles Sandy, kelle meelest polnuks aus istuda soojas autos, sellal kui poisid majani teed lahti ajavad.

Möödus vaid pool tundi ja Barton naasis seisva ning ootava Sandy juurde. „Tegime katuse ohutuks ja kühveldasime tubadest suurema osa sitta välja. Sa võid alla tulla, kui tahad, ehkki ega seal palju näha ei ole.”

„Kedagi sees ei olnud?”

Barton raputas pead. „Inimesi mitte. Ruumis, mis pidi olema köök, oli kassi korjus.”

Sandy hakkas Bartoni kannul maja poole minema. Kass tundus veider. Shetlandi külastajad võisid kaasa võtta koera, kuid ta polnud kuulnud, et keegi oleks tulnud kassiga. Kas see tähendas, et surnud naine oli siin püsivamalt elanud? Siis raputas ta pead ja mõtles, et teeb mittemillestki probleemi. Kassid otsivad süüa ja sooja. Küllap elas kass Kevin Hay talus ja oli osanud majja pugeda.

Nad seisatasid kohas, kus kunagi oli esiuks. Maalihke raskus oli selle hingedelt alla rebinud ja pilbasteks löönud, nii et see nägi välja nagu hunnik tulehakatist. Tuletõrjujad olid pool katust maha võtnud ja nüüd sadas avatud tubadesse sisse seesama lakkamatu vihm. Põrand oli endiselt kaetud mitme tolli paksuse mudaga. See ei olnud pehme, vaid täis rusikasuurusi kive, juuri ja kruusa. Lõhnas niiskuse ja lagunemise, ühesõnaga orgaanika järele. Kõik tundus veider, sest väljas tornis särav valgus heitis kummalisi varje. Sandy läks Bartoni järel sisse. Maja oli väga väike: köök, mis oli olnud ühtlasi elutuba, magamistuba ja ilmselt kunagisest väikesest lisamagamistoast ümber ehitatud duširuum. Mõned maalihke üle elanud mööblitükid. Vastu seina paisatud diivan, jalad püsti; magamistoas kuldraamis peegel, mis oli imekombel terveks jäänud.

„Me vajame midagi, mille abil surnu isik kindlaks teha.” Sandy teadis, et Jimmy Perez ootab temalt just seda. „Bossil on vaja ta nime teada.”

„Me lõpetame varsti tänaseks,” vastas Barton. „Poisid on püstijalu magama jäämas. Me pidime ainult kindlaks tegema, ega kedagi sisse ei jäänud. Ma lasen neil suure tule põlema jätta, nii et sa näed, mis sa teed.”

Sandy tänas ja saatis lahkuvat Bartonit pilguga. Ta soovinuks, et tal oleks olnud teine politseinik kõrval. Keegi, kellega nalja visata või kellele tingimuste üle kaevata. Ta polnud kunagi nautinud üksiolemist.

Ta alustas ülevaatust eesukse juurest ja jagas põranda neljaks, nagu ta oli näinud tegevat Invernessi sündmuspaigaeksperti Vicki Hewitti. Osa köögikraamist oli seintelt alla lennanud ja muu prahi hulgas leidus nõude kilde. Üks köögikapp seisis endiselt püsti. Ta tegi selle lahti, seal olid küpsetusplaadid ja pannid. Kaks kallist ja rasket malmpanni. Fran oli samuti mõne sellise ostnud ja Perez ütles, et need maksid hingehinda. Järelikult armastas kas omanik või punase kleidiga naine süüa teha. Minnie Laurenson poleks selliseid panne kasutanud. Dušikabiin oli väikesteks plastitükkideks purunenud ja sealt, kus kunagi oli dušš ise, voolas vett. WC-pott oli porine, kuid tundus muidu terve olevat.

Sandy läks magamistuppa. Seal oli voodi, kuid mitte päitsit. Madrats oli must, mudane vesi oli sellesse imbunud nagu käsna. See oli kena tuba olnud, merevaatega akna ja kahhelkividest kaminaümbrisega. Toa kohal oli katus alles, kuid aknaklaas oli eest lennanud ja vihm pääses sealt sisse. Väljas oli nüüd täiesti pime ja tuba valgustas läbi välisseina tekkinud lõhe suur kaarlamp. Sandy heitis kentsakat varju, see oli pikk ja väga terav, nagu mustast paberist välja lõigatud. Kummalgi pool kaminat olid mõõdu järgi ehitatud kapid. Ühes neist rippusid endiselt riidepuudel rõivad, mis olid üllatavalt puhtad. Naistemantel. Sandy pühkis enne selle puudutamist sõrmed puhtaks. Tumesinine ja väga pehme. Tema arust väga kallis nagu pannidki. Kaks paari hästi õmmeldud pükse ja mõni värskelt triigitud pluus. Teises kapis olid riiulid. Korralikult kokku volditud kampsunid. Kõvas köites raamat, mis õpetas, kuidas elada: Mõtle oma tulevik paremaks. Ja pärlmutriga inkrusteeritud puust kastike. Sandy vanaemal Mimal oli väga sarnane kastike ja ta hoidis seal oma kallisvara. Sandy tõmbas kätte sinised kummikindad ja pistis raamatu tõendikotti. Sellel võis olla sõrmejälgi. Siis võttis ta kapist kasti ja tegi selle hinge kinni pidades lahti.

Ta oli lootnud leida passi või isegi sünnitunnistust. Kastist õhkus kerget sandlipuu hõngu. Seal oli kaks fotot, ühel kaks väikest last ja teisel vanapaar. Ja käsitsi kirjutatud kiri. Sandy arvates võis see olla armastuskiri, sest esimesed sõnad olid: Minu kalleim Alis. Sandy pani kirja ilma lugemata kastikesse tagasi. Ta ei olnud kunagi olnud uudishimulik, tal oli külm ja ebamugav. Niiskus oli riietest läbi tunginud. Ta tahtis kuiva ja sooja, enne kui midagi edasi uurida, ja tema meelest pidi seda kirja esimesena lugema Jimmy Perez. Aga ta juba kavandas oma telefonikõnet Perezile, mille ta teeb siis, kui on ära kuivanud ja ennast vähegi inimese moodi tunneb. Vähemalt on meil tema eesnimi. Osa eesnimest.