Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 13

Craig Hendersoni vanemad elasid Ravenswickist põhjas asuvas külas moodsas bangalos, otse mere kaldal. Hendersonidel oli sealsamas puhkemajakeste kompleks. Majakesed olid väga ilusad, uhked, Skandinaavia stiilis ja kuulujuttude kohaselt hirmkallid üürida. Kuid hullud turistid olid nähtavasti piisavalt peast segi, et maksta, sest turismihooajal tundusid nad kõik olevat välja üüritud. Sandy kunagine tüdruk, kes seal koristajana töötas, oli talle neid ükskord näidanud, ning ta võis imetleda graniidist tööpindu köökides ja saunu, soojendusega basseine ja poleeritud puitpõrandaid.

Bangalo oli traditsioonilisem, kaetud terrasiitkrohviga, aianurgas terrass, kuid ka siin oli soojendusega bassein. Kena koht, kus istuda palaval suvepäeval, mõtles Sandy. Ta kujutles grilli, otse külmikust võetud veini ja kallist välismaa õlut. Stuart ja Angie Henderson tundusid talle inimestena, kes naudivad pidutsemist. Nüüd oli terrass libe ja räästailt nirises vihmavett.

Vanemad ootasid Craigi ja niipea kui nad autot märkasid, tulid talle uksele vastu. Angie lasi kuuldavale rõõmuhüüatusi poja päevituse teemal ja juba ta alustas juttu, kuidas Craigil on aeg leida endale üks kena Shetlandi neiu ning koju jääda. Ja kui kangesti ta poja järele igatses. Ta juuksed olid liiga mustad, et see võinuks olla loomulik värv, ripsmed olid paksult värvitud ja ta kandis suuri kõrvarõngaid. Stuart surus pojale kohe õllepurgi pihku, enne kui neil õnnestus kööki pääseda. Sandy mõistis, miks Craig tundis, et vajab omaette olemist.

Nad istusid esimese korruse avatud planeeringuga toas. Angie oli lubanud kohvi pakkuda ja jändas mingi imetabase masinaga. Sandy tundis ennast üleliigsena, kuid Jimmy Perez oli palunud tal Craigi vanematega rääkida: Kui nad on nii hoolitsevad, kui Craig räägib, siis võivad nad olla Taini omaniku kohta rohkem välja uurinud.

Algul tundus Sandyle raske ennast vestlusse suruda, aga kui ta juba korra Taini ja surnud naise teema üles võttis, olid Hendersonid lahkelt valmis sellest rääkima.

„Mul on nii hea meel, et Craig sealt ära tuli.” Angie tõi Sandyle tassi cappuccino’t ja asetas selle klaaslauakesel olevale tassialusele. „Mis oleks saanud, kui ta oleks siiani seal elanud; siis oleks võinud tema Aberdeeni surnukuuris olla, mitte mõni võõras naine.” Millest tuli järeldada, et ainus turvaline paik Craigi jaoks on kodus tema juures.

„Kas te tundsite Minnie Laurensoni?”

„Minniet tundsid kõik. Ta õpetas meid pühapäevakoolis ja hirmutas meid poolsurnuks, kas polnud, Stuart?”

Stuart noogutas ja võttis oma purgist lonksu õlut.

„Nii et te kuulsite, et ta jättis surres maja ühele Ameerika sugulasele?”

„Kui ta suri, siis me kõik mõtlesime, mis sellest majast saab,” rääkis Angie. „Niipalju kui me teadsime, tal ühtki sugulast elus ei olnud. Siis ei juhtunudki midagi ja eks me vist unustasime kogu selle asja. Maja teele ei paistnud ja tegelikult polnud see kellegi asi. Alles siis, kui Magnus Craigi selle Minnie sugulasega kokku viis, kuulsime kellestki ameeriklannast.”

„Te ise temaga kokku ei puutunud? Kui Craig nii palju reisis, siis oleks ju loomulik, et teie oleksite olnud esimene kontaktisik.”

Vastust ei tulnud kohe ja Angie vaatas pojale otsa. „Ükskord ma püüdsin ühendust võtta. See oli alles mõne nädala eest. Mõtlesin, et lähen ja koristan seal natuke, enne kui Craig sinna tagasi läheb, ja tahtsin teada, kelle käes on võtmed. Craigi toast ma neid ei leidnud.”

„Plaan oli siis niisugune?” suunas Sandy oma küsimuse Craigile. „Sa kavatsesid uuesti Taini üürida?”

„Plaanis oli veeta mõni nädal siin kodus ja siis kolida Taini. Nüüd ei ole see enam võimalik.” Craig pöördus ema poole. „Sul ei olnud õigust selle ameeriklannaga ühendust võtta. Kust sa üldse tema numbri said?”