Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 8

Jane Hay võttis puust toolil istet ja noogutas ringis istuvatele inimestele. Rahvast oli vähem kui tavaliselt. Kindlasti oli mõni sõber jäänud tulemata maalihke tõttu. Ta rüüpas teed, ootas hilinejaid ja tunnetas seda rahu ning tänulikkust, mis teda kohtumisõhtuil siin alati saatis. Rahvamaja soojendas Calori gaasiahi, mille ving ta ninasõõrmeid ja kurku kraapis, kuid ta oli sellega nii harjunud, et see käis lahutamatult asja juurde.

Alf Walters ütles mõned tervitussõnad ja nad asusid asja kallale. Jane köhatas kurgu puhtaks, järgnes pingeline moment, kui ta oma korda ootas. Ta oli neil kohtumistel käinud üksteist aastat, kuid läks ikka pisut närvi.

„Minu nimi on Jane ja ma olen alkohoolik.”

Ta jäi pool tundi kauemaks, sest ta toetas üht noort naist, Gilbert Baini haigla kiirabiarsti, ja tahtis näha, kuidas tal läheb. Rachel oli kokkusaamistel käinud kolm kuud, kuid tema võitlus oli alles pooleli. Pärast pingerohket päeva võtsid kõik ta kolleegid lõdvestuseks klaasi veini. Racheli jaoks ei olnud aga ühest klaasist ega ühest pudelistki kunagi küllalt. Ta helistas ikka veel mõnikord vastu hommikut Jane’ile, olles kas väga purjus või vajades tuge ja lohutust. „Anna andeks. Ma olen selline hädapätakas.” Ja Jane sai aru, et ta nuuksub.

Jane mõistis, mida ta tunneb, ja oli alati kannatlik. „Sa pole mingi hädapätakas. See on haigus ja selle ravi on jõhker. Kui saaksid vähivastast keemiaravi, siis sa enda peale nii kuri ei oleks.”

Kevin nende öiste kõnede suhtes nii salliv ei olnud. „Kas see on üks neist sinu alkosemudest, jälle omadega pees?”

Tema meelest oli Jane’i käimine neil koosolekutel teatavat sorti masohhistlik lunastuseotsing. Täna õhtul oli ta naise kallal sel teemal õiendanud, kui too kodust lahkuma hakkas. „Sa oled juba aastaid kaine olnud. Sestpeale, kui lapsed kooli läksid. Miks sul veel seda jampsi vaja on? Pole väga meeldiv, kui sa kahel õhtul nädalas linna kaod. Ja mina muretsen, kui sa sellisel õhtul nagu täna ära oled.”

Tavaliselt ei pööranud Jane sellele tähelepanu. Ta ei saanud oma meest muuta, nii nagu mees ei saanud teda muuta. Kuid ta oli terve päeva pinge all olnud. Vihm, taamalt kostev masinate mürin ja maalihe olid ta närvid ära kulutanud. Poisid olid samuti tujukad, pildusid õhtusöögilauas teineteisele teravusi ja vastasid vanemate küsimustele ühesilbiliste mühatustega. Nad olid iseloomult nii erinevad, et said tavaliselt hästi läbi, kuid täna õhtul oli Jane tajunud nende vahel mingit varjatud vaenu, kibedat ja püsivat. Ta tundis pinget oma kangetes käsivartes ja selgroos ning tõmblevas näolihases.

„Kas sulle meeldiks rohkem, kui ma jooksin?” Nad olid kahekesi köögis. Poisid olid oma tubadesse kadunud, et maandada oma pingeid inimeste tapmisega kahel eri arvutiekraanil. Või ta vähemalt oletas seda. Jane tundis, kuidas ta väriseb, ja kuulis oma kriiskavat häält, mis väljus peaaegu ta kontrolli alt. „Sulle meeldiks vist, kui ma kaoksin õhtul ära ja laekuks varahommikul taksoga, täis nagu tinavile? Teadmata, kus ma käisin, võimetuna laste eest hoolitsema, täieliku kapsana?”

Mees vahtis talle natuke aega sõna lausumata otsa. „Tead mis?” Ta pööras pead ja jäi aknast pimedust vahtima, nii et naine ta nägu ei näinud. „Sinuga oli tollal palju lõbusam. Vähemalt me saime natuke naerda.”

Siis oli mees ennast kiirelt tagasi pööranud, teda kallistanud ja vabandust palunud, aga Jane tajus ta hääles igatsust. Jane kinnitas endale, et see pahvatus oli seotud Kevini äratundmisega, et ta on keskikka jõudnud; mees meenutas nostalgiaga noorusaega. Kuid nüüd kodu poole tagasi sõites ta selles enam kindel ei olnud. Esimest korda üle paljude aastate tundis ta vajadust juua. Tesco oli veel lahti. Ta võiks osta pudeli veini ja istuda kaugeimasse pargisoppi, kus teda keegi ei näe. Kui pudelil on keeratav kork, siis pole selle lahtisaamisega probleemi. Ta kujutles tunnet, kui alkohol verre jõuab. See lõdvestaks teda. Pinge seljas kaoks. Krussis närvid vajuksid sirgu. Tal poleks vaja tervet pudelit ära juuagi – kõigest niipalju, et unustada päevamured. Siis sõidaks ta koju, oleks Kevini ja poistega kenam kui muidu ning magaks paremini kui mitu viimast nädalat. Keegi ei pruugi teadagi saada.

Lerwicki serval ringteel näitas ta juba suunatuld, et pöörata kaubanduskeskuse parklasse, kuid mõtles viimasel hetkel ümber, sundides taga sõitnud taksojuhti signaali laskma ja naisjuhtide aadressil sündsusetuid sõnu ütlema. Jane ei lasknud ennast häirida ja sõitis edasi lõunasse Gilsetteri poole.

Kevin ootas teda. Ta oli kamina kütte pannud ja mõned küünlad läitnud. Õhus oli naturaalse kohvi, mesilasvaha ja turba lõhna.

„Mispuhul see?” küsis Jane elutoa uksel mantlit seljast raputades ja saapaid jalast tõmmates. See oli tema lemmiktuba, kuid enamiku ajast veetsid nad köögis. Kevin istus televiisori ees, aga naist tervitama tõustes klõpsas ta selle välja. Jane’i meelest oli ta tukastanud. Tal oli selline sasipäise poisikese nägu nagu ikka, kui ta ärkas.

„Täna on valentinipäev. Mõtlesin, et pean seda ükskord ka meeles.”

Naine läks tema juurde, olles teadlik lihvitud põrandalaudade ja lambanahast vaipade kontrastist oma paljaste jalgadega.

„Ja ma palun vabandust selle pärast, mis ennist juhtus,” jätkas mees. „See oli minust lihtsalt jäme. Ma ei tea, miks ma nii ütlesin. Võib-olla masendas mind ilm ja mul oli vaja kedagi süüdistada.” Ta tahtis jätkata. Jane teadis, mis sealt tuleb: kuidas ta ilma temata hakkama ei saa. Sedasorti kraam, mida võiks öelda majahoidjale või emale, ehkki vähem tundeliselt. Jane pani sõrme mehe huulile, et ta vaikiks, ja võttis tal ümbert kinni.

*

Jane oli järgmisel hommikul just poisid bussi peale saatnud, kui Jimmy Perez kohale jõudis. Naine lehvitas poistele ukselt järele täpselt nagu siis, kui nad veel väikesed olid. Andy oli möödunud aastal kooli lõpetanud, kuid sõitis endiselt igal hommikul linna. Ta oli Glasgow’ ülikooli inglise keelt õppima läinud. Jane arvas, et poisile istub see üliväga; tema oli tulesäde, alati valmis seiklusteks, ja rääkis emale ikka loetud raamatuist ning nähtud filmidest. Aga kui ta jõuluvaheajale tuli, siis ta teatas, et enam tagasi ei lähe. Põhjust ei öelnud, ennast ümber veenda ei lasknud. Poiss sai tööd Lerwickis Mareeli kunstikeskuse baaris ja see paistis talle istuvat; ta töötas koos endasuguste kunstihuviliste noortega ja õhtune vahetus teda ei häirinud, kui vaid oli muusika.

Noorem poeg Michael polnud kunagi mõelnud Shetlandilt lahkumisele. Tegi koolis oma kõrgtaset, aga kõik nad eeldasid, et ta asub pärast kooli tööle perefirmas. Vanemad olid alati teadnud, et Michael on pigem praktik kui teoreetik, ja lisaks oli veel Gemma, kes teda kinni hoidis. Noored hakkasid käima viieteistkümneselt ja meenutasid juba abielupaari. Jane mõtles, et võib-olla ei lähegi kaua, kui ta vanaemaks saab.

Niisiis valitses Jimmy Perezi saabumisel majas vaikus. Kevin oli juba mõne aja eest lahkunud, et vastavalt volikoguga sõlmitud lepingule teed puhastada. Kevini meel oli rõõmus, sest ta tundis, et on asjad enda ja Jane’i vahel ära klaarinud: ta ei sallinud rusuvat õhkkonda. Köögiaknast välja vaadates nägi Jane, et inspektor on oma väikese tütre kaasa võtnud.

„Vabandust selle pärast,” ütles Perez peaga lapse poole noogates. „Kool on tuleva nädala alguseni kinni. Kathryn Rogerson lubas tema järele vaadata, aga ma mõtlesin, et tulen enne Lerwickisse minekut siit läbi.”

„On sul aega kohvi juua?” Jane’il oli hea meel, et hommikusööginõud olid juba nõudepesumasinas. Jane vihkas segadust. Ta oli selle maja üle uhke. Kui nad varsti pärast pulmi Keviniga siia kolisid, olid Kevini vanemad alles äsja linna moodsasse bangalosse asunud. Kevini isa oli selle taluhoone kaasajastanud seitsmekümnendate alguses ja seejärel polnud siin kuni Jane’i ning Kevini sissekolimiseni remonti tehtud; seintel oli ereoranž tapeet ja maas sellega sobimatud vaibad, mõlemad suures osas igasugu kilakola kuhjade alla mattunud. Nad olid Keviniga maja laiendanud ja Jane kujundas selle oma maitse järgi ümber.

„Miks mitte.” Perez vaatas talle naeratades otsa ja Jane mõtles – kui kena ta on, selline tõmmu, nagu mereröövel lasteraamatust.

Jane otsis Cassiele värvikriidid ja paberi ning pani ta laua taha istuma. „Kuidas ma sind aidata saan, Jimmy?”

„Me püüame kindlaks teha selle naise isikut, kes elas Taini majas ja sai maalihkes surma. Sa helistasid ja teatasid, et oled teda võib-olla näinud.”

„Jah.” Jane oli enne oma rühmatundi minekut Shetlandi Raadiost isikukirjeldust kuulnud ja impulsiivselt politseijaoskonda helistanud. Kõne ajal tuli Kevin kööki ja kui Jane kohatud naist kirjeldas, kortsutas mees kulmu.

„Ma olin Jimmyga eile Tainis,” ütles ta.

„Sa ei öelnud mulle midagi!” See tundus nii erakordse asjana – näha surnud naist, kelle mudavoog on maha jätnud nagu randa uhutud puunoti. Jane’ile tundus uskumatu, et Kevin talle ei rääkinud.

„Ma läksin enne minema, kui Jimmy ta leidis,” jätkas Kevin. „Ma ei teadnud temast midagi, enne kui kiirabi kohale jõudis. Ma aitasin neile teed teha. Ja muide, see ei ole midagi, mida tahaks mäletada.” Tagasi mõeldes tundus Jane’ile, et nende eileõhtune tüli oli alanudki sellest, et Kevini peas keerles surnud naise pilt, mida ta hoidis enda teada, nagu oleks see midagi sellist, mida ta ei suuda jagada.

Nüüd nägi ta, et Jimmy Perez ootab, et ta kirjeldaks oma kohtumist võõra naisega, ning Jane püüdis seda üksikasjaliselt meelde tuletada. „See juhtus Braes,” ütles ta. „Ma olin seal ja ajasin Ingirid Eunsoniga juttu. Mul on lootus, et ta saab mind sel aastal äriasjus aidata. Neil on ka paar kasvuhoonet. Võib-olla on tal võimalik mulle midagi kasvatada. Mul hakkab pind otsa saama.”

Jimmy noogutas. „Kuidas äri läheb?”

„Väga hästi!” Kui poisid koolis hakkasid käima, rajas Jane talusse omaenda ettevõtte. Ta kasvatas kilehooneis maitsetaimi, köögivilja ja salateid ning vaevalise alguse järel äri õitses. Ta varustas enamikku Shetlandi hotelle ja restorane ning talle oli tehtud ettepanekuid vedada oma tooteid ka Šotimaale ja kaugemalegi. Nüüd seisis tal majale kõige lähemal maatükil kolm hiiglaslikku kaarkatusega kasvuhoonet. Ta oli otsinud neile võimalikult tuulevarjulise koha, kuid sellegipoolest tuli Kevinil praegusel aastaajal aidata tal need katta maasse kinnitatud kalavõrkudega, et tuul kasvuhooneid minema ei puhuks.

Jane jätkas oma juttu. „Pidasin Coopi poe juures kinni, et lõuna söögiks paar asja osta, kui nägin seda surnud naist. Ma olen kindel, et see oli tema. Ta ostis šampanjat.” Ta märkas ikka veel, millist alkoholi inimesed ostavad. See ei kadunud temast. Ta pidas vahet, sest talle torkas midagi pähe. „Kui ta elas Tainis, miks ta pidi sõitma siis põhja Braesse, et poes käia? Lerwickis on valik suurem ja see oleks talle palju lähemal olnud.”

„Kas sa oskad teda kirjeldada?” küsis Perez vaikselt. Cassie teises lauaotsas ei paistnud tema sõnu kuulvat.

„Väga tõmmu ja eksootiline,” vastas Jane, „ilusate mustade juustega.”

„Kui vana?” küsis Perez kohvilt pilku tõstes.

„Mitte noor. Võib-olla hilistes kolmekümnendates. Hästi säilinud neljakümnene? Juustes halli ei olnud, aga tänapäeval ei tähenda see midagi, tänapäeval saab värvi pudelist.”

„Kas sa teda rääkimas kuulsid? Oleks väga hea, kui meil oleks aimu tema aktsendist.”

Taas püüdis Jane ennast kujutleda tagasi Brae poodi. Seal oli palju rahvast, töötas kaks kassat. Ta seisis järjekorras ühe naise taga ja kiikas silmanurgast teist järjekorda, sest naine tekitas temas uudishimu. „Mitte Shetlandilt,” ütles ta lõpuks. Naine ei suhelnud kassas istunud noormehega pikalt, kuid šampanja kohta midagi räägiti. Poiss küsis, kas ta tähistab midagi.

„Inglanna siis?”

„Võib-olla. Ta murrak ei olnud tugev, aga ma ütleks, et lõunast.” Jane tegi pausi. „Aga ma ei saa siin midagi vanduda. Ta ütles vaid mõne sõna ja seal oli ümberringi palju lärmi. Ta võis pärineda mistahes maailma otsast.” Korrates peaaegu sõna-sõnalt Sandy eelmise õhtu kommentaarifoto kohta.

„Kas ta maksis sularahas või kaardiga?” küsis Perez vaoshoitud häälel, kuid Jane sai aru, et küsimus on oluline.

Ta raputas pead. „Anna andeks. Maksin samal ajal ise. Ei märganud.”

„Kas sa panid tähele, kuhu ta pärast poest lahkumist läks?”

Jane mängis sündmused mõttes veel kord läbi. Hommik otsa oli tibutanud, aga siis tuli äkiline paduvihmahoog. Tema seisis poe uksel, lootes, et see läheb üle. Ta oli poodi tulnud üksnes parkimisplatsilt, aga kui ta nüüd auto juurde tagasi jookseks, saaks ta läbimärjaks. Kas tõmmu naine ootas sealsamas?

„Auto ootas teda.” Ta nägi seda täiesti selgelt: auto sõitis peaaegu poe ukse ette, tõmmu daam puges viisakalt teiste ootajate vahelt läbi, jooksis läbi vihmavalingu ja istus autosse.

„Roolis oli keegi teine?” Perez oli hakanud märkmeid tegema. Ta tõstis pilgu.

„Jajaa, ta läks kaassõitjauksest. Me teised tundsime kadedust. Teadsime, et saame märjaks, isegi kui läheksime parklasse jooksuga.”

„Kas sa juhti üldse nägid?”

Jane raputas pead. „Ta jäi meist eemale. Sõitis ette nii, et kaassõitjauks jäi poe poole.”

„Aga sa usud, et tegemist oli mehega?”

„Ma ei ole kindel,” vastas Jane. „Võib-olla lihtsalt oletasin. Šampanja tõttu. Sest valentinipäev oli tulemas.”

Jimmy Perez naeratas, andmaks märku, et ta mõistab, mida naine mõtles. „Kas sa auto kohta oskad midagi öelda?” Ta pani pastaka käest ja koondas kogu tähelepanu Jane’ile.

Too sulges hetkeks silmad, proovides mälupilti kinni püüda. „Tume,” kostis ta. „Keskmise suurusega pereauto. Aga vihma sadas nii hirmsasti, Jimmy, ja valgus oli nii vilets, et kõik värvid kiskusid tuhmiks. Ja marki ma sulle öelda ei oska. Mind autod ei huvita. Ma ei jõudnud numbrimärgi peale mõtlemagi hakata.”

„Ma ei lootnudki seda,” lausus Perez laialt naeratades, kuid Jane sai aru, et ta on pettunud.

„Sellel oli tagumise kapoti peal Shetlandi lipp!” kargas Jane’ile korraga meelde. „Valge rist sinisel põhjal, poest langes sellele valgus peale ja see oleks nagu hämaruses helendanud. Ja mina mõtlesin, et näe kui veider, sest ma olin järeldusele jõudnud, et see naine ei ole kohalik.”

Talle tasuti naeratusega, mis Perezi näol äkki särama lõi. Jane mäletas Jimmyt sageli niimoodi naeratavat, kui Fran veel elus oli. Justkui oleks see kunstnikuhing andnud talle loa olla veidi tohm. Viimasel ajal oli ta aga muutunud taas tõsiseks ja asjalikuks.

„Kas sa teda siin kunagi ei näinud?” küsis Perez pilku tõstes. „Sa olid tema lähim naaber. Võib-olla märkasid sama autot maja juures?”

„Ei,” vastas Jane. „Mitte autot. Ja ega siit Taini õieti ei näe. Ta on seal mäenõlva lohus ja puude taga.” Ta vakatas ja püüdis meenutada. „Ma nägin ükskord seal valgust. Käisin rannal jalutamas ja tagasiteel lõikasin sealtkaudu.”

„Kunas see juhtus?”

„Umbes kuu aega tagasi. Hogmanay1 ja Up Helly Aa vahel.” Ta kirjeldas olukorda. Kell oli olnud umbes neli ja väljas oli juba pime. Jane kiirustas koju, sest samal õhtul oli grupi kokkusaamine ja ta tahtis tee keema panna, et jõuaks veel õigeks ajaks Lerwickisse. Siis märkas ta majakese aknast tulevat valgust. Tal oli hea meel, et see talle teed valgustas, aga ühtlasi tundis ta ennast halvasti, sest ta kõndis ju läbi kellegi teise aia.

„Kas sa aknast kedagi nägid?”

„Jah.” Ta oli akna alt kiiruga läbi läinud, et sees toimetavale inimesele mitte silma jääda. „Üht naist.”

„Kas see võis olla sama naine, keda sa Braes nägid?”

Jane noogutas. „Tal olid kindlasti tumedad juuksed. Pikad ja tumedad. Ma nägin ainult ta selga, mitte nägu.” Ta tahtis nagu jätkata, kuid tegelikult ei olnud enam midagi lisada.

„Sellest on palju abi,” ütles Perez. „Tõsiselt. Tänan. Ja tänan ainsa korraliku kohvi eest, mis ma päeva jooksul saan.”

Jane saatis Perezi ja Cassie õue. Ta mõtiskles Taini naisterahva üle, kuid siis muutsid ta mõtted suunda ja talle torkas pähe, et Jimmy Perezist võiks kellelegi ükskord hea mees saada.