Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 5

Maalihe tekitas kaose. Peamaantee Lerwickist Sumburghi lennujaama pidi jääma suletuks vähemalt järgmise päevani ja just seal, kus maapind libisenud oli, puudusid ka teed ümbersõidu korraldamiseks. Sumburghi lennud suunati ümber peasaare põhjaosas asuvale Scatsta lennuväljale, mida tavaliselt kasutati vaid nafta ja gaasiga seotud liikluse jaoks, kuid nüüd selle läbilaskevõimet suurendati. Ärimehed saatsid volikogule elektroonilisi kaebekirju, otsekui võinuks nemad käsutada loodusjõude, ja broneerisid seejärel praamikohad. Elektriliinid olid maas – maalihe oli postid kaasa haaranud ja minema vedanud. Saare lõunaosas panid need õnnelikud, kellel oli veel alles väike generaator – neid kasutati enne võrguelektri tulekut ja hoiti nüüd hädaolukordade tarbeks –, selle käima. Teised ajasid läbi küünalde ja petrooleumilampidega.

Õnnetusele järgnenud päeval oli Jimmy Perezil palju tegemist. Kuna ta oli ülemus, siis seisnes see peamiselt nõupidamistes: volikoguga, et tagada tee avamine nii kiiresti kui võimalik; sotsiaalteenistustega, et nõrkadele ja vanadele toitu veetaks ning et nende majad soojad oleksid. See polnud otseselt politseitöö, kuid saartel tuli olla paindlik. Talle ei meeldinud istuda politseijaoskonnas nagu puuris ja pidada lõputuid koosolekuid. Ja aina sadas; ta silmitses halli linna ning pilveudus silmapiiri mere ja taeva vahel. Täna taevas vaevalt et selgineb.

Kolleegid tegelesid peaasjalikult maalihkes surma saanud naise isiku tuvastamisega. Niipalju kui nad öelda oskasid, oli ta ainus ohver. Siidkleidil ei olnud taskuid ja ei leitud ka käekotti. Seega ei olnud midagi, mille abil teda identifitseerida, ei krediitkaarti ega passi. Tuletõrje ütles, et tema asjade otsimiseks varemeis majja siseneda on veel liiga ohtlik. Näo alaosa, lõug ja nina olid tundmatuseni moonutatud ning haavad olid ka kuklas; Perez oletas, et libisev mäekülg haaras ta kaasa ning loopis ja peksis teda, kuni lõpuks kivimüüri kõrvale lebama jättis. Kuid naise laup ja silmad olid kummaliselt terved. Nahal leidus küll kriimustusi ja rebendeid, kuid näo selle osa struktuur oli jäänud lõhkumata. Perezile vaatasid vastu naise tumedad silmad. Perez lootis, et ta sai surma esimesest hoobist või et see lõi ta vähemalt oimetuks, nii et ta pärast enam ei tundnud, mis temaga toimub. Mees tundis tema vastu endiselt seda veidrat ja irratsionaalset kiindumust, mida ta oli tajunud juba sündmuskohal.

Nad oletasid, et naine oli selles pooleldi purustatud ja turbamudaga täidetud talumajas peatunud. Võib-olla oli ta puhkusel. Eelmisel päeval oli olnud valentinipäeva eelõhtu ja Perezi peas keerles mõte, et ta proovis punast kleiti oma armsamale mõeldes. Veendumaks, et ta näeb järgmisel õhtul ilus välja. Võib-olla oli tal kavas mehele õhtusöök valmistada. Midagi vürtsikat ja vahemerelist, kus oleks piprakaunu ja tomateid, mis on sama punased kui kleit. Perez teadis, et kõik see on fantaseerimine, aga ei saanud pidama. Ta tahtis, et naisel oleks nimi.

Nad polnud ikka veel suutnud kindlaks teha maja omanikku, ehkki nimi oli neil olemas: Tain. Paistis nõnda, et keegi Ameerikas elav naine oli selle pärinud oma vanalt tädilt. Külas räägiti, et ta üüris maja välja lühiajaliselt. Omanikul oli plaan maja korda seada ja siis juba pikemaks ajaks üürile anda. Viimase üürilise vend Robert Henerson oli Kariibi mere kruiisil ja vend ise töötas kuskil Lähis-Idas. Kõik see võttis tuju ära ja tegi rahulolematuks. Perez teadis, et leidub mingi loogiline seletus ja et varsti ilmub välja keegi, kes ta tuvastab, kuid hetkel jäi surnud naine saladuseks, toites Perezi kujutlusvõimet ja pannes teda ennast naeruväärsena tundma.

Surnukeha saadetakse praamiga Aberdeeni lahkamisele ja Perez lootis, et kui patoloog James Grieve tööle asub, saavad nad tema nime teada hambakaardi abil, aga selleks võib kuluda mitu päeva. Kuid neil siin on tema kohta mingitki infot tarvis juba enne hambaarsti leidmist. Perez ei uskunud, et oleks mingit mõtet otsida saarelt. Naine ei olnud kohalik. Perez oleks teda linnas märganud või siis kuulnud tõmmust daamist, kes elab tema küla servas.

Oli kahe koosoleku vahe. Perez oli endale kohvi teinud ja vahtis aknast välja raekoja poole. Selle korpus paistis vaid varjuna halli taeva taustal. Sandy Wilson koputas uksele ja astus sisse.

„Ma olen rääkinud enamiku Lerwicki kinnisvaramaakleritega. Ükski neist ei tegelenud Ravenswicki majaga ega üürinud seda välja.”

„Siis tuleb omanik üles otsida,” lausus Perez endistviisi aknast vihmasadu vaadates. „Hukkunud naine võis olla sõber või sugulane. Kas me siiani ei tea, kellele maja kuulub?”

Sandy raputas pead. „See inimene, kes võis teada, on surnud.”

„Mida sa mõtled?”

„Magnus Tait. Ta kasvas üles koos Minnie Laurensoniga, tolle vanaprouaga, kes seal elas. Ta oleks ehk osanud meile juhatada, milline õe- või vennatütar võis maja pärida.”

Kuid Magnus oli rabanduse tagajärjel kaheksakümne viie aasta vanuselt surnud ja Perez taipas korraga, et tal on tarvis teda veel leinata. Magnus oli viimastel aastatel tema ellu kuulunud. Maalihe, mis matused järsult lõpetas, oli loomuliku leinamisprotsessi katkestanud. Vähemasti oli Magnus mulda sängitatud väärikalt, ta kirst oli hauda lastud enne, kui muda surnuaia üle ujutas.

Perez oli Franiga, oma kihlatuga, kohtunud tänu sellele, et too oli Magnuse naaber, ja pärast Frani matuseid oli talumees Perezi uksele ilmunud. Nähes välja nagu häbelik laps. Ta hoidis kramplikult käes kotti maiustustega, millest ta teadis, et need maitsevad Cassiele. „Tüdrikule. Su naine oli üts hea inime.” Pööras siis ringi ja kõndis mäenõlvast alla oma majja, küsimata enamat ja ootamata, et Perez temaga juttu puhuks või ta sisse kutsuks.

„Kas see punases kleidis naine ei võinud maja omanik olla?” Lõppude lõpuks, miks mitte? mõtles Perez. Ta oli surnud naise liigitanud eksootiliseks ja hispaanlannaks, aga võib-olla kannaks ka ameeriklanna punast siidkleiti.

Sandy kehitas õlgu. Ta ei tahtnud oletada, kartes eksimist.

„Ja sa oled kindel, et pole teatatud kellegi kadumisest?” Perezi arust ei saanud too naine peatuda seal majas üksinda. Või kui ta oli üksi, siis pidanuks ta saarerahvast tundma. Veebruar ei olnud see aeg, mil teha pikki jalutuskäike ja loodusvaateid nautida. Ja kui ta olekski sedasorti turist olnud, siis poleks ta riietunud nii, nagu ta leiti. Siis oleks tal olnud seljas sviiter ning jalas teksased ja villased sokid – isegi toas. „Millal nad majja sisse lähevad?”

„Varsti,” kostis Sandy. „Enne pimedat. Neil on generaator üles pandud, aga nad tahaksid alustada päevavalges.”

Perez noogutas. „Sa ole juures, Sandy. Aga enne minekut räägi Shetlandi Raadioga, et nad tänaõhtusse ülekandesse paneksid teate, et me palume infot. Omaniku telefoninumbrit või mõnda kontakti. Tal pidi olema keegi, kes külaliste vahel maja koristas ja kellel olid võtmed. Ja andku edasi selle salapärase naise kirjeldus.”

„Me ei jõudnud eile surnut õigeks ajaks praami peale viia,” ütles Sandy, nagu oleks see talle just praegu meenunud ja nagu peaks Perez seda teadma. „Ta sõidab Aberdeeni täna õhtul. James Grieve on ootevalmis.”

„Oleks hea nimi enne teada saada, kui James lahkama hakkab,” lausus Perez. „Ma tahaksin sugulastele teatada, mis toimub, enne kui ta sellega alustab.” Tema telefon helises. Perez arvas, et teda kutsutakse järjekordsele koosolekule, aga helistaja oli Kathryn Rogerson, noor naisterahvas, kes oli hiljaaegu asunud Ravenswicki kooli õpetajakohale.

„Härra Perez, ma kardan, et peame kooli tänaseks sulgema. Ehitusosakond tahab mäenõlva kuni Gailsgarthini läbi uurida. Võimalik, et see tuleb tee poolt ära kindlustada. Kui siin tuleks teine maalihe, siis jääks kool otse selle teele, ja meil soovitati kõik lapsed minema viia.” Õpetajanna hääl kõlas nii, nagu oleks ta ise laps, mitte tõsiselt ja täis otsusekindlust teha, mida vaja. Perez tundis ta isa, kes oli advokaat ja kelle büroo asus kohe Commercial Streeti kõrval. „Ma tean, et Maggie Thomson hoolitseb vahel Cassie eest, kui sa tööl oled, aga ta on õele külla sõitnud ja tema lend tühistati.”

Niisiis tuleb tal hakata telefonikõnesid võtma, et lapsehoidmine ära korraldada. Justkui tal muud teha poleks. Cassie pärisisa Duncan Hunter oli Hispaanias, sõlmimas väidetavasti lepingut firmaga, mis toob üüriturule puhkusevillasid. Tegelikult pagemas Shetlandi kõige närusema aastaaja eest. Need šetlandlased, kes said endale puhkust lubada, võtsid seda just sel ajal.

„Mõtlesin, äkki sa soovid, et ma toon Cassie Lerwickisse ja ta on pärastlõuna koos minuga,” ütles õpetajanna kõhklevalt, nagu võiks Perez pakkumist ebasündsaks pidada. „Temast ei ole tüli ja sa vähemalt tead, et ta on linnas väljaspool hädaohtu. Me pole seal ohutsooni lähedalgi.”

„Oled kindel? See kõlab üsna sedamoodi, et tunned kohustust oma õpilastele lapsehoidjaks hakata, kui kool kinni on.”

„Mitte sugugi!” Perez kujutles teda kooli väikeses kantseleis istumas. Ta oli väike ja korralik ning käitus lastega kenasti, kuid ei talunud silmaotsaski rumalusi. Cassie jumaldas teda. „Me oleme ilmselt suletud kuni järgmise nädalani, nii et kui sul on mõnel muul päeval Cassiele hoidjat vaja, siis ainult ütle.”

„See on sinust väga kena. Aga ma püüan ülejäänud nädalaks ikka midagi välja mõelda,” ütles Perez. Ta tundis ennast ebamugavalt. Osalt sellepärast, et tema arvates ei olnud õige naise head südant ära kasutada. Osalt sellepärast, et talle ei meeldinud emotsionaalselt võlgu olla. Talle ei olnud kunagi eriti meeldinud, et teda aidatakse. „Ma ei teagi, millal ma Cassie õhtul ära saan viia.”

„Tule meile õhtust sööma,” ütles Kathryn. „Ema teeb alati tervele rügemendile.”

Perez alles mõtles välja vabandust, mis ei kõlaks liiga ebaviisakalt, kui õpetajanna kõne lõpetas.