Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 9

6. peatükk

Оглавление

Jaoskonda oma kabinetti jõudnud, helistas Jimmy Perez Brae Coopi ja küsis ärijuhti.

„Mind huvitab üks paar päeva tagasi tehtud ost. 12. veebruaril. Pudel šampanjat.”

„Moët ja Chandon oli soodushinnaga.” Paus. „Koos meie kohaliku šokolaadiga. Valentinipäevaeelne pakkumine.”

„Jaa, ma tean.” Perezile meenus tema esimene valentinipäev koos Franiga. Ta oli kutsunud Frani enda poole Lerwicki majja ja tegi talle õhtusöögi. Ei midagi erilist, aga tal oli meeles iga suutäis. Ta oli võtnud sedasama Fairi saare lamba abaliha, mida tal sügavkülmas leidus, ja teinud seda marokopäraselt, kuivatatud aprikoosidega. Retsepti leidis ta internetist ja järgis seda punkt-punktilt. Nad rääkisid, kuidas nad võiksid ükskord Põhja-Aafrikasse sõita, unistasid vürtsiturgudest ja kõrbetest, akna taga aga sõitis Bressay praam edasi-tagasi üle väina. Sellised mälusähvatused ei olnud enam nii valusad kui varemalt, kuid nad siiski raputasid teda, lõid rööpast välja.

„Me müüsime kenakese hulga pudeleid.” Ärijuhi inglispärane hääldus muutus unistavaks. „Ma ei ole kindel, kas mu töötajad igat ostu mäletavad.”

„Kas te saaksite kontrollida kaardimakseid, kui ma ütlen teile umbkaudse aja? Mul oleks vaja teada kaardiomaniku nime.”

„See peaks võimalik olema. Aga sellega võib natuke aega minna.” Ärijuht ei tundunud sellest põrmugi vaimustuses olevat, et peab ühe ostu jälitamiseks vaeva nägema. „Kas ma võin tagasi helistada?”

„Ma saadan siit kellegi teie töötajatega rääkima,” vastas Perez. „Ta jõuab sinna tunni aja pärast. Oleks hea, kui teil oleks informatsioon selleks ajaks olemas.” Ta ei suutnud hoiduda lõikavast toonist. James Grieve on nüüdseks juba lahkamisega alustanud. Ta lubas seda teha niipea, kui surnukeha praamilt Aberdeeni tuuakse. Perezile oli äärmiselt vastumeelne mõte, et tema tumedasilmne daam lõigatakse lahti kui nimetu laip.

Sandy pistis pea ukse vahelt sisse. „Ma püüan siiani leida Taini omaniku kontaktandmeid. Maalihe oli üleriigilistes uudistes ja võiks ju oodata, et ta võtab ühendust, et hakata kindlustusega asju ajama.”

„Pole just lõbus?”

„Rääkisin Stuart Hendersoniga. Tema poeg Craig üüris seda möödunud aastal kuus kuud. Craig töötab naftaäris ja tal oli leping Araabia Ühendemiraatidega, aga see sai just läbi. Ta on parajasti koduteel ja jõuab nädalavahetuseks tagasi. Siis me saame vähemalt need andmed. Kõik väljaüürimised paistavad olevat tehtud otse ja eraviisiliselt. Ma ei ole kuskil näinud, et sellele majale oleks reklaami tehtud, ei kinnisvaramaaklerite kaudu ega puhkemajana. Promote Shetland ei teadnud Tainist midagi.” Sandy tuli sisse ja maandus Perezi vastas teisel pool lauda. „Kas Jane Hayst oli abi?”

„Jane nägi üht sellist naist Brae Coopis päev enne maalihet. Lõunaajal. Tema kirjeldus klapib meie Alisiga. Mine ja räägi poe personaliga, Sandy. Uuri, kas ta oli püsikunde. Sel juhul võis ta töötada peasaare põhjaotsas: Sullom Voes võib-olla, või mõnes sealses hotellis. Ta ei olnud üksi. Keegi korjas ta auto peale. Kohalik auto Shetlandi lipuga kapotikaanel. Jane nägi, kuidas ta ostis pudeli šampanjat. Ma palusin ärijuhil tolle päeva kaardimaksed üle vaadata, et näha, kas me saame sealt nime.”

Sandy oli just jaoskonnast lahkunud, kui helises telefon.

„Tere, Jimmy.” James Grieve oli aastaid Aberdeenis töötanud, kuid polnud kaotanud oma lääneranniku murrakut. „Meil kipub siin probleem olema.”

„Milline probleem?” Perez muretses endiselt isiku tuvastamise pärast; ta mõtles fotol olevatele lastele, kes võisid olla praeguseks vanemad, kuid kes olid tõenäoliselt kaotanud ema ja kellele tuli sellest teatada. Ja vanadest vanematest, kes olid enda teadmata kaotanud lapse.

„Sinu naisterahvas ei hukkunud õnnetuses. Hoobid pähe ja põrutusjäljed näol on surmajärgsed.”

„Kui ta ei surnud maalihkes, siis mille läbi?” küsis Perez, mõeldes ise, miks ta küll ei imesta. Võib-olla tuli see naise kummalisest kleidist. Eksootilisest välimusest, mis oli Shetlandi jaoks nii kohatu. See nagu sobinuks, et ka tema surm oli dramaatiline. Ta kujutles suurejoonelist, peaaegu operetlikku enesetappu.

„Ta kägistati. Poomisjälg oli lihke tekitatud vigastuste all peidus.”

„Kas ta ei poonud ennast ise?” Perezi peas keerles ikka melodramaatiline enesetapp.

„Ei!” kõlas äge ja järsk vastus.

„Ma roseoole ei märganud.” Perez meenutas tumedaid ainiti vaatavaid silmi. Ta ei olnud seal näinud ühtki punakat tähni.

„Ei märganud? Noh, võib-olla ei olnud seal, kus sa teda vaatasid, korralikku valgust, ja ta nägu oli kõvasti määrdunud. Te ei sea mu otsust ometi küsimärgi alla, härra inspektor?” Patoloogi hääletoon oli kergelt pilkav, kuid ühtlasi piisavalt kindel, et Perez mõistaks – ta on ohtlikule pinnale sattunud. James Grieve oli oma erialal tugev ja teadis seda. Ta oli harjunud, et tema arvamusega nõustutakse kohe.

Perez püüdis meelde tuletada oma esimest pilku vastu Taini kiviaeda paisatud surnule. Professoril oli õigus. Vihma sadas nii kõvasti, et nähtavus oli kohutav. Kas pilt, mida ta mõtteis endaga kandis, oli petlik, idealiseeritud? Kas ohver oli teda just seetõttu painama hakanud, et ta ei olnud teda korralikult näinud? „Mida sa mulle veel räägid?”

„Poomisjälg on kitsas ja tugev. Võib-olla nahkvöö. Laius klapib, ehkki ilma pandlajäljeta. On mõned süvendid; võib-olla oli vöö pealt reljeefne. Võid vaste leida.” Patoloog vaikis hetkeks. „Riided läksid analüüsimisele. On peaaegu võimatu eristada seda mustust, mille tõi maalihe, sellest, mis võis seal olla enne. Sama lugu on küünealustega, arvan ma, ehkki pori all võib olla nahajäänuseid. Tõenäoliselt tema oma nahast, juhul kui ta püüdis poomisrihma kaela ümbert ära rebida.”

„Kas sul on aimu, millal ta tapeti? Oleks väga hea teada, kui kaua ta oli juba surnud olnud, kui maalihe maja tabas.”

„Sa teed nalja, ma loodan.” James Grieve suhtus salvava pilkega kõigisse oma kolleegidesse, kes andsid kasvõi enam-vähem täpse surmaaja. „Tal kulus minuni jõudmiseks peaaegu kaks päeva, Jimmy, ja see oleks olnud võimatu ka siis, kui mind oleks kohe sündmuspaigale kutsutud.”

Jane Hay kinnitas, et nägi naist Braes 12. veebruaril lõunaajal. Kui see info oli õige, siis pidi ta tapetama selle ajahetke ja 13. veebruari pärastlõunal toimunud maalihke vahel. Mitte väga pikk ajalõik. „Me ei ole ikka veel isikut kindlaks teinud,” ütles Perez. „On sul midagi, mis mind selles osas aidata saaks?”

„Hambaid on natuke parandatud, aga mitte hiljaaegu. Kui ta oli äsja Shetlandile kolinud või ainult külas, siis pole sul sellest suurt kasu. Ja ta ei ole kunagi sünnitanud.”

Kes olid seljuhul lapsedfotol? Poissja tüdruk. Tüdruk vanem,juba omaette inimene. Poiss südametemurdja. Perez vaatas pilti, mille ta oli kabinetis tahvli külge kinnitanud.

Liini teises otsas jätkas patoloog oma juttu. „Ta viimane söömaaeg koosnes vürtsikast hautatud lambast. Kuskussiga.”

Noana torkas Perezit taas mälestus õhtusöögist, mille ta oli teinud valentinipäevaks Franile. See kummaline sünergia tema ja mõrvatud naise vahel hakkas teda juba häirima. Ta püüdis naise pildi silme eest kustutada, keskenduda käesolevale teemale ja säilitada distants.

„Alkohol?”

„Mitte küllalt, et tähtsust omada.”

Miks ta siis ostis šampanjat? Kui too naine Braes ikka oli mõrvaohver.

„Saadan õhtupoolikul sulle tervikraporti,” lausus professor. „Oletan, et sa tahad uurimist alustada. Teata Invernessi, nad saavad oma parimad tegijad lennukile panna.”

„Kriminalistidele ei ole sündmuskohas eriti midagi uurida jäänud. Tuletõrjujad pidid selle puhtaks tegema, et kontrollida, ega seal rohkem ohvreid ei ole.” Kuid Perez mõtles juba ühele teisele naisele. Peainspektor Willow Reevesile, kes oli ohvrist nii erinev, kui olla andis. Tugev nagu viiking, peas sassis juuksepahmakas. Taimetoitlane, kes ei sööks iial lammast, isegi mitte köömnete ja kuskussiga. Kasvanud läänesaartel hipikommuunis, omamoodi mässuaktina astunud politseiteenistusse, kuid tegi nüüdki igal hommikul joogaharjutusi. Kuid nagu tumedasilmne ohver Tainist, nii häiris teda ja viis mõtteid mujale ka Willow.

Sellegipoolest oli Willow esimene inimene, kellele ta pärast James Grieve’iga rääkimist helistas. Kõnele vastates tundus ta hääl kauge ja pisut tüdinud.

„Reeves kuuleb. Raskete kuritegude osakond.”

„Tere, Willow, siin Jimmy Perez.”

Järgnes paus. Perez ei teadnud, mida sellest arvata. Kas tal oli hea meel Perezi häält kuulda? Või ärritas see teda?

„Tere, Jimmy, millega ma sind aidata saan?” Kollegiaalselt sõbralikult, kuid väga professionaalselt.

Perez selgitas olukorda. „Oletasime, et see oli õnnetu surm. Miski ei osutanud esialgu muule, ehkki ma oleksin võib-olla pidanud märkama roosatähne.”

„Sa oled uurija, mitte teadlane, ja ma kahtlen, kas ka professor ise oleks neis tingimustes paremini hakkama saanud.”

Perez tundis, et naeratab. Willow’l õnnestus alati tema enesehinnangut tõsta. „Nüüd on asjalugu sulle teada. Mõtlesin, et ehk võtad selle juhtumi vanemuurijana üle. Kui sa pole millegi tähtsaga seotud.”

Taas paus. Perez küsis endalt, ega ta midagi valesti ei öelnud; võib-olla pidanuks esitama ametlikumat laadi taotluse või selgelt mõista andma, et ta hindab kõrgelt nii Willow’ asjatundlikkust kui Shetlandi head tundmist. Ta poleks mingil juhul tahtnud Willow’d solvata. Nüüd ootas ta hinge kinni pidades, taibates ühtlasi, kui väga ta soovib, et Willow Reeves oleks tema juures Shetlandil. Ta ei suutnud ette kujutada, et teostaks seda uurimist koos mõne teise politseinikuga.

„Sa ainult püüa mind takistada, Jimmy Perez.” Korraga kõlas Willow’ hääl nagu lapsel, kes on saanud koolist vaba päeva. „Ma tulen esimese lennukiga, mis põhja sõidab.”

„Ei!” ütles Perez kiiruga, et jõuda enne, kui teine toru ära paneb. „Oota homseni. Selleks ajaks peaks vähemalt üks Sumburghist põhja suunduva maantee sõidurada olema vabaks tehtud. Praegu tulevad kõik lennud Scatstasse ja seal on kohutavad hilinemised. Kui sa tahad juhtumiga tegelema hakata, siis me pole siiani ohvrit tuvastanud. Majas leidus kiri kellelegi Alisile. A-L-I-S. Ebatavaline nimi. Ilmselt lühendatud. Võib-olla saad oma inimesed praamifirma ja lennukompanii juurde saata, et nad uuriks, kas see klapib mõne reisijaga. Oleks suurepärane, kui saaksime tema perekonnanime. Eeldan, et ta on võõras ja tulnud siia võrdlemisi hiljuti. Kõik mu alluvad siin on seotud katastroofi tagajärgedega. Osa inimesi on ikka veel ära lõigatud. Elektrit pole. Ja selline uurimine võtab aega.”

Perez taipas, et see kõlas nagu vabanduse otsimine enda tegevusetusele. Taas mõtles ta, kas on üle piiri läinud. Polnud tema asi öelda kõrgemas auastmes politseinikule Invernessis, mida teha.

„Muidugi, Jimmy. Panen paar oma meeskonna liiget sellega tegelema. On veel midagi, mis sa tahad, et ma teeksin, kuni ma siin peakorteris oma aega surnuks löön?”

Perez mõistis, et Willow õrritab teda.

„Saaksid ehk küsida, kas Vicki Hewittil oleks võimalik sinuga kaasa tulla? See sündmuskoht on üks õudusunenägu. Maalihe sõitis otse läbi maja ja siis tuli kohale tuua rasketehnika, et kaevata maja juurde teerada ning tühjendada suurem osa siseruumidest. Ja sajab siiani. Aga ma tahaksin, et tema koha üle vaataks. Maja seestpoolt ja siis selle rämpsu, mille pidas kinni kiviaed seal, kust me laiba leidsime.”

„Jimmy, kas sa saad e-kirjaga mulle fotod saata?” Nüüd oli ta juba töörežiimil. Tõhus. Energiast pakatav. „Ja kõik, mis sul veel on.”

„Pane omale homseks esimese Sumburghi lennuki peale koht kinni,” ütles Perez. „Ma tulen sulle lennujaama vastu.”

„Ma võtan kaasa ühe Uisti linnaseviski, mis sulle maitseb.” Ta vaikis hetke. „Kas on veel midagi, mis ma sulle tsiviliseeritud maailmast tuua võin?”

Perez oleks peaaegu midagi nõretavat öelnud. Too ennast – sellest on mulle küll. Kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. „Neh,” ütles ta, „paluks ilmamuutust. Enne kui ta terve saare minema uhub.”

Külm maa

Подняться наверх