Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 11

Jane Hay sisenes kõige suuremasse kasvuhoonesse ja komposti ning taimede tuttav lõhn tekitas temas tunde, nagu oleks ta koju jõudnud. Ta oli Keviniga tutvunud Aberdeenis kolledžis õppides; Kevin tudeeris põllumajandust, tema aiandust. Nende esimesel kohtamisel oli Kevin ta käe enda omasse võtnud ja naernud sügavale tunginud mulla üle tema pöidlaküüne all. Hiljem ütles Kevin, et sel hetkel ta teadis – see tüdruk on tema jaoks.

Jane’i vanemad olid kasvatanud marju ja mõte oli kogu aeg olnud selline, et pärast lõpetamist ta ühineb pereäriga. Juba enne Jane’i kolledžisse astumist armastas isa joomist veel rohkem kui aiandust ja tütar uskus, et tema roll on olla päästja. Ta unistas ajast, mil ta oma teadmiste ja kirega koju naaseb, äri üle võtab ja selle taas kasumlikuks muudab. Kuid isa suri ootamatult, kui tema maks ebavõrdses heitluses alkoholiga alla jäi, ja ema müüs firma ilma Jane’iga nõu pidamata otsekohe maha. Siit algas Jane’i vastuoluline suhe alkoholiga. See leevendas tema kurbust ja muutis ta lõbusaks seltsiliseks. Hiljem sai sellest tema salajane lohutaja.

Nüüd kobestas ta kasvuhoones mulda ja mõtles, et isa andis talle kaasa vähemalt selle – võime maa ja seemnetega imesid teha, võime mõista, mis paneb taimed kasvama. Ta pani oma pere tarbeks maha varaseid kartuleid ja külvas porgandeid. Sellal kui ülejäänud Shetland on alles pime ja hall, saabub tema kilealusesse maailma kevad. Poisid eelistasid väiksemast peast külmutatud friikartuleid ja purgiube, kuid Jane tajus alati rõõmsat erutust, kui ta esimesed värsked kartulid lauale tõstis. Tema kummalises plastmullis oli soe ja ta võttis sviitri seljast. Väljas voolas uduvihm niredena mööda kasvuhoonet alla, muutes kile nii läbipaistmatuks, et ta välisilma ei tajunudki. Ja kogu aja mõtles ta mustapäisele naisele, kes oli elanud Tainis.

Hommikul Jimmy Pereziga rääkides ei olnud ta päris aus. Mitte et ta oleks otseselt valetanud. Valed tulid kergelt tollal, kui ta jõi. See oli midagi, mis on ühine kõigile alkohoolikutele. Nad valetavad oma sõpradele, peredele ja iseendile. Nad elavad veidras sõltuvus- ja pelumaailmas. Ta püüdis tollal ausaks jääda, kuigi Kevini suhtes oli see mõnikord raskem, sest tema vajas rohkem lohutust kui poisid.

Muidugi ma armastan sind. Ma ei suudaks ilma sinuta elada. Muidugi olen ma õnnelik selle üle, mis meil on.

Nüüd küsis ta endalt, kas see on tõsi. Kui mäekülg paigast libises, tükeldades nende maa ja jagades selle kaheks, siis tundus purunevat ka tema pilt iseendast kui naisest ja emast. Ta hakkas mõtlema paralleelsest elusaatusest kuskil mujal, mitte Shetlandil. Kuidas oleks tal läinud, kui ta poleks Kevinit kohanud ja kui too poleks hullumeelselt armunud ühte Perthi plikasse, kellel oli muld pöidlaküüne all? Jane oli algusest peale teadnud, et Kevini puhul ei tulnud koos temaga suurele Šotimaale jäämine kõne allagi. Mees võis Jane’i küll armastada, kuid mitte niipalju, et hüljata isatalu. Kas Jane’ist oleks saanud alkohoolik, kui asjad oleksid teisiti läinud? Ta heitis selle mõtte kiirelt kõrvale. Tema joomises polnud süüdi keegi, isegi mitte isa, kes oli samavõrd haiguse ohver kui ta isegi. Nagu ta hiljaaegu Rachelile ütles, on alkoholism haigus ja mitte valitud elustiil.

Aga ehkki ta ei olnud Jimmy Perezile valetanud, ei olnud ta talle ka täit tõtt rääkinud. Tol pärastlõunal, kui ta rannalt pimedas tagasi kiirustas ja Tainis üht naist nägi, õieti tema siluetti vastu valgust, oli koos tundmatuga köögis veel keegi. Jane oli näinud naise taga seinal kellegi varju. Võimatu oli aru saada, kes see oli, ja pealegi nägi ta seda vaid vilksamisi. Kuid hiljem nägi ta oma köögiaknast, kuidas Taini ja nende maja vahel liigub läbi mägivahtrate taskulambi valgustäpp; varsti pärast seda astus sisse Kevin, juuksed vihmamärjad, ja nägi välja pisut segaduses ning imelik.

„Kus sa käisid?”

„Ah, laudas,” oli mees vastanud. „Lehmi vaatamas.”

Kuid Tain oli lehmalaudast vastassuunas ja kes teine võinuks mööda seda rada kõndida, taskulamp käes? Poisid olid ka kuskil, aga nad ei kippunud vihmaga väljas kolama.

Nüüd ennast sirgu ajades, et väljast tünnist vett tuua, ei suutnud ta uskuda, et ei nõudnud tookord selgitust. Aga sa tulid ju praegu Tainist. Ma nägin su taskulampi. Mida sa selle mustajuukselise naise juures tegid? Ta jõudis otsusele, et on endas välja arendanud harjumuse olla passiivne ja andestav. Kunagi oli ta kirglikult suhtunud kõigesse – mitte ainult oma töösse. Ka raamatuisse ja muusikasse. Ta rääkis neist veel nüüdki sõber Simoniga. Kunagi oli ta tundnud kirge Kevini vastu. Nüüd paistis nõnda, et ta ei hoolinud mehest niigi palju, et tüli tõsta.

Olles kartulid ja porgandid maha pannud, lahkus ta vastumeelselt kasvuhoonest. Ta oli Simoniga kokku leppinud seltsis lõunat süüa ja ta läks majja, et käia duši all ning vahetada riided. Kuna tal oli vaja raamatukokku raamatuid tagastada, sõitis ta juba varakult linna. Kirikust ümberehitatud Lerwicki raamatukogus leti ees seistes märkas ta, et ümberringi ei räägita muust kui maalihke tagajärgedest. Ta sai teada, et lennujaama tee on avatud, kuid kaos valitseb sellegipoolest, sest läbitav on kõigest üks sõidurada ja pikk teejupp on reguleeritud fooridega. Sumburghis maanduvad jälle reisilennukid. Ta viipas tuttavaile, kuid ei peatunud, et nendega juttu ajada.

Selle kaupluse lähedal, kust tal oli eelmisel õhtul kiusatus pudel veini osta, asus otse rannal uus kohvik. Simon Agnew istus aknaaluses lauas ja Jane’i tegi juba tema nägemine rõõmsamaks; mees suutis ta alati naerma panna ja mõistis teda sellisel moel, nagu Jane’i šetlandlastest sõbrad ei osanud. Nad ei pidanuks justkui sobima. Hallijuukseline ja kõhn Simon võinuks vanuse poolest ta isa olla. Jane oli mõnest tema märkusest aru saanud, et mees on vähemalt hilistes kuuekümnendates, kuid ei näinud nii vana välja. Eluaegne sportimine, seiklused ja rännakud olid kogu üleliigse liha ta kontidelt ära kulutanud. Jane’i meelest koosnes ta musklitest, soontest ja liikumisest.

Isegi praegu laua ääres raamatut lugedes ei saanud Simon rahulikult paigal olla. Ta sirutas jalad vahekäiku, valmis iga tähelepanematu ettekandja ninuli kukutama. Prille ta ei kandnud ja mõnikord küsis Jane endalt, kas ta silmad on nii sinised sellepärast, et tal on kontaktläätsed. Sest edev oli ta ka. Mees tõstis pilgu, nägi Jane’i, viipas käega ja kargas püsti. Tal oli rohkem energiat kui ühelgi teisel Jane’i tuttaval. Ta oli Shetlandile tollesse Ravenswicki vanasse kiriklasse kolinud pärast pensionileminekut ühest Inglise ülikoolist. Rahu otsides, nagu ta ütles, ehkki temas endas polnud grammigi rahu. Ta oli rahutu ja otsis endiselt elamusi ning uusi ettevõtmisi.

Ravenswicki oli ta sisse kihutanud nagu tormihoog ja kogu küla kihama pannud, tuues inimesed kokku ühistele söömaaegadele oma häärberisse, raamatuseltsi ja külakoori. Ta oli väliujumise fänn ja ajas nad kõik ühel kesksuvisel varahommikul heategevuslikule alastiujumisele. Isegi Jimmy Perezi Frani. Aja jooksul said nad temast rohkem teada. Ta oli õppinud psühholoogiks ja töötanud suures haiglas, enne kui teadust tegema hakkas. Ta veetis oma puhkused maailma vähetuntud nurkades reisides. Ta kirjutas siiani raamatuid ja tema maja oli neid täis. Tal oli olnud ka naine, kuid nad olid juba aastate eest lahku läinud. „Ei saa vaesele naisele midagi süüks panna, ma polnud üldsegi see, keda ta vajas.” Lapsi tal ei olnud, millest oli kahju, sest ta oli Andy ja Michaeliga nii tore. Ta meeldis isegi Kevinile, kes ei näinud Simonis mingit ohtu. Sest ehkki Jane nautis Simoni seltskonda üliväga, ei ihaldanud ta teda vähimalgi määral ja Kevin tundis oma naist piisavalt hästi, et seda mõista.

Jane viipas vastu ja kõndis tema juurde, pea ette sirutatud ning nägu õieli, et võtta vastu kohustuslik põsemusi.

Kunas me hakkasime teineteist musitama? Ta püüdis meenutada, millal selline tervitusviis neil tavaliseks sai. Väiksena oli Jane musitanud üksnes vanavanemate ja isaga ning viimasega üksnes siis, kui too oli purjus ja härdameelne ning tahtis, et tema vastu näidataks üles kiindumust.

„Kuidas läheb?” päris Jane. Nad olid istet võtnud ja uurisid menüüd. Jane tundis äkki hundiisu. „See maalihe oli vist üks paras õudus, kirikla jäi sellele nii lähedale. Kas sinuga oli okei, kui see juhtus?”

„Ma olin Magnus Taiti matustel.”

„Muidugi, Kevin ju ütles, et sa olid lihke ajal seal. Vaene Magnus.” Jane ei olnudki Magnusega tuttavaks saanud. Too oli alati nii kummaline ja veidi hirmutav tundunud, aga Simon oli tema regulaarne külaline, ühtlasi see, kes kutsus Magnusele kiirabi, kui vanamees rabanduse sai.

„Ma arvan, et talle oleks see päris meeldinud,” ütles Simon. „Tal oli selline kiiksuga huumorimeel. Vaatepilt, kuidas me kukkudes mudalaviini eest minema ukerdame, oleks talle nalja teinud. Ta ei olnud sedasorti, et oleks püüdnud iga hinna eest väärikaks jääda.” Hetk vaikust. „Mul on vaja sult nõu küsida.”

Jane tõstis jahmunult pilgu. Mõnikord Simon andis nõu, isegi siis, kui seda polnud küsitud. Lõpuks oli ta seda ju õppinud. Kuid Jane ei suutnud meenutada, et mees oleks kunagi nõu küsinud. „Ma pole kindel, kas oskan sind aidata. Milles asi?”

„Kas sa kuulsid, et üks naine sai maalihkes surma?”

„Jah, muidugi,” kostis Jane. „Ta oli, nagu ma aru saan, mõnes mõttes nagu naaber.”

„Kas sa tundsid teda?” küsis Simon ja jäi vastust oodates teda silmanurgast vaatama.

„Üldse mitte. Ma ei usu, et ta võis seal majas väga kaua elada.”

„Ma kohtusin temaga ükskord,” ütles Simon.

„Kus? Kas sa politseile oled öelnud?” Jane’ile tundus, et see tõmmu daam Tainist täidab järk-järgult kogu ta elu. Tal oli lausa tunne, et teda jälitatakse. Kas polnud tobe? Surnud naine ei saa kedagi jälitada.

„Ei.”

„Sa peaksid,” lausus Jane. „Nad ei ole ta nime veel kindlaks teinud. Ma rääkisin hommikul Jimmy Pereziga.” Ta pidas vahet. „Mismoodi sa teda tundsid?”

Taas vaikus, mis ei tahtnud katkeda. Noor kelner tuli arvega.

„Ma ei tundnud teda. Päriselt.” Simoni pilk rändas üle vee. „Kuid see oli üks õige imelik kohtumine.”

Jane sai aru, et kohe tuleb Simoni järjekordne lugu. „Mis mõttes? Kas sa käisid tema juures Tainis?”

„Ei, ei midagi sellist. Me kohtusime Lerwickis. Ja ma pole isegi kindel, kas ma peaksin sellest rääkima.”

„Aga muidugi sa pead!” Pealegi, Jane mõistis, et ta tahab sellest rääkida. Simonile meeldis igat sorti klatš. Ütles ise, et ta sellepärast hakkaski psühholoogiks, et see andis talle võimaluse piiluda teiste inimeste eludesse.

„Kas sa tead, et me asutasime šetlandlastele nõuandla? Väikese heategevusasutuse? Mis on väljaspool tervishoiusüsteemi ja millel pole alati aega ega oskusi intensiivseks tööks. Enamasti keskendume peredele, aga nõustame ka üksikisikuid, kui vaja. Kui nad on hädas.”

Jane noogutas. Sõbralik Shetland oli üks Simoni projektidest. Vajalik ettevõtmine, aga mõnikord tundus Jane’ile, et Simon käivitas selle vaid igavusest – sellestsamast rahutusest, mis pidevalt tegevust nõudis. Kuid ta lõi siiani kaasa ja sõitis nüüdki kolm korda nädalas Lerwicki nõuandlasse.

„Ühel õhtul nädalas on meil eelregistreerimiseta vastuvõtt,” jätkas Simon. „Tavaliselt mina ja mõni vabatahtlik. Sageli ei tule kedagi ja me võime mõnusalt keelt peksta ning teed juua.” Vaikushetk. „Aga tol õhtul olin ma üksi.”

„Ja see surma saanud naine tuli sinu juurde?”

Simon noogutas.

„Kunas see juhtus?” küsis Jane, kes oli juba elevil.

„Kümne päeva eest.”

„Mis ta tahtis?”

„Ma pole kindel, kas ma tohin sulle rääkida.” Korraga oli ta tõsine. „See on konfidentsiaalne. Me anname selle kohta kindla lubaduse kõigile, kes meie juurde tulevad.”

„Aga ta on surnud!” Jane ütles seda nähtavasti valjemini, kui kavatsetud, sest kaugemas lauas jäi üks naine teda vahtima. Ta võttis vaiksemaks. „Isegi kui sa mulle ei räägi, siis politseile pead ikka rääkima.”

„Sellepärast ma su nõu tahtsingi. Mulle tundub, et ma teadsin, mida sa arvad,” ütles Simon aknast välja vaadates. Esimest korda pärast seda, kui Jane tema lauda tuli, istus ta rahulikult paigal.

„Sa pead Jimmy Pereziga rääkima. Ta elab koos Fran Hunteri tütrega Ravenswickis. Sa kindlasti tunned teda.”

„Olen teda maja juures näinud, aga pole temaga õieti kunagi juttu ajanud. Astusin korra pärast Frani surma läbi, kuid ta ütles otse, et ei soovi mu seltskonda ega abi. Võib-olla läksin liiga vara, aga pärast seda ma uuesti minna enam ei tahtnud.”

„Ma tulen kaasa, kui tahad,” ütles Jane. „Ma tunnen teda ja mul pole täna õhtupoolikul midagi erilist ees.” Ta vaatas vastust oodates Simoni poole ja märkas, et hoiab hinge kinni. Jane tahtis pööraselt koos temaga jaoskonda minna. Ta tahtis selle tõmmu naise kohta teada saada kõik mis võimalik. Kui Kevin ta juures Tainis käis, siis oli selle taga enamat kui lihtsalt uudishimu surnud võõra vastu. Ta tõusis. „Noh, kas lähme?”

Simon kõhkles veel vaid hetke ja tõusis siis samuti. „Tundub,” lausus ta, „et ega mul eriti valida ei ole.”

Ehkki Jane oli maininud Simonile Jimmy Perezi nime, ei arvanud ta, et nad temaga kohtuvad. Ta oletas, et avaldusi võtab vastu mõni madalamas auastmes politseinik. Aga kui ta valvelauas istuvale konstaablile ära seletas, miks nad tulid, ilmus välja Jimmy isiklikult, tervitas neid ja kutsus oma kabinetti. Ta pakkus neile kohvi.

„Hea oli sind Magnuse matustel näha, Simon. Ma tean, et talle su külaskäigud meeldisid.”

„Kahju, et matused ise nii dramaatiliseks kujunesid.”

„Magnus rääkis ikka, et nõlvadel karjatatakse liiga palju lambaid,” ütles Perez. „Ma kujutan ette, kuidas ta nüüd itsitab: Näete, poisid, maju ütlesin teile.”

Simon naeratas. „Ja ma just ütlesin Jane’ile, et tal oli kiiksuga huumorimeel.”

Jane oli kartnud, et võib-olla ta saadetakse vestluse juurest minema ja palutakse kõrvaltoas oodata, kuid nii Simon kui Perez paistsid seda võtvat enesestmõistetavana, et ta jääb kohale. Väljas tõmbus taevas heledamaks ja kajakad paistsid halli laotuse taustal väga valgena.

„Niisiis,” ütles Perez, „räägi mulle kohtumisest selle naisega.” Ta nõjatus tooli seljatoele.

„Kõigepealt tuli telefonikõne. Meie nõuandlal on hädaabinumber. Ööpäevaringset teenust me pakkuda ei saa – me pole samariitlased ja meil pole piisavalt vabatahtlikke. Kui kedagi ei ole, vastab automaatvastaja ja ütleb lahtiolekuajad, aga kui ma olen kohal, võtan ise kõne vastu.”

„Mis mulje sul sellest esimesest kõnest jäi?” küsis Perez ja pidas vahet. „Oletan, et selle ameti peal õpitakse inimesi kiirelt liigitama.”

„Ta tundus üsna rahulik olevat,” vastas Simon. „Kindlasti mitte purjus. Ega maniakaalne. Kuid tema hääles oli mingi vaikne meeleheide. Ütleksin, et kui ta rääkis enesetapust, siis võis ta seda tõsiselt mõelda.”

„Ja kas ta rääkis enesetapust?”

„Minu mäletamist mööda ütles ta nii: Ma olen lõppu jõudnud. Ma ei suuda enam.”

Jane meenutas Brae kaupluses nähtud naist. Ta paistis rahulik ja isegi rõõmus. Milline muutus oli mõjutanud tema elu selle nädala jooksul pärast Simoniga ühenduse võtmist? Kas see mees, kes ta auto peale võttis? Kas tema muutis naise elu? Jane’i vaimukõrvas karjus keegi: Vähemalt ei olnud see Kevin. Kui oleks olnud, oleksid sa tema auto isegi selle ilmaga ära tundnud.

„Kas ta selle esimese telefonikõne ajal sulle ka oma nime ütles?” Seda küsis taas Perez – vaikselt ja ettevaatlikult, nagu oleks ta ise psühholoog. „Mainisid, et ütlesid talle enda oma.”

Simon ei vastanud kohe. „Ta ütles, et ta nimi on Alissandra. Aga ma ei mäleta, millal. See võis olla telefonis, aga ka siis, kui ta pärast minu juurde tuli.”

„Alissandra? Oled kindel?” Nimi paistis Perezile erilist huvi pakkuvat.

„Ebaharilik nimi,” lausus Simon. „Mõtlesin, et võib-olla kreeka oma. Muidugi jäi see mulle meelde.”

Perez noogutas põgusalt. „Niisiis ta küsis, kas võib tulla ja sinuga rääkida. Mis sa vastasid?”

„Et ta on teretulnud, kuid et ma olen kohal ainult poole kümneni.”

„Mis kell ta helistas?” küsis Perez kohvitassilt pilku tõstes.

„Pool üheksa. Ma ei tea, miks, aga ma märgin aja alati üles. Seletasin talle, kuidas meid leida, kuid mulle jäi mulje, et ta oli aadressi juba välja uurinud. See on kodulehel üleval.”

„Ja kunas ta kohale jõudis?”

„Kahekümne minuti pärast.” Simon sulges nagu kohtumist meenutades hetkeks silmad. „Meil on seal ootetuba, kus inimesi vastu võtta. Paar mugavat tooli ja kohvilaud. Registreerimiseta õhtutel toome sinna veekeetja ja teeme teed ning kohvi. Vähem ametlik kui kabinetid, kus me inimestega päevaajal kohtume.”

Perez sekkus küsimusega: „Kas see on ebaharilik? Et sellisel lahtiste uste õhtul ette helistatakse?”

„Ei ole ebaharilik.”

„Püüan seda ette kujutada.” Nüüd oli Perezi kord hetkeks silmad sulgeda. „Kas patsiendid astuvad sisse otse tänavalt?”

„Pärast tööaega tuleb uksekella lasta. Ma ei oodanud Alissandrat nii kiiresti ja see pani mind päris võpatama. Kiirustasin teda sisse laskma. Loomulikult oli pime ja vihma sadas ja ma ei tahtnud lasta tal seal seista ja veel märjemaks saada, kui ta juba oli.”

„Veel kord, ma palun, esmamuljed. Kui sa pahaks ei pane.”

„Ausalt? Et ta on väga ilus naine. Teda sisse lastes nägin, et tal on seljas pikk mantel. Ta võttis selle ära ja raputas seda ning ma märkasin ta pikki tumedaid juukseid ja peaaegu musti silmi. Kui nägin seda pilti, mille sa ringi käima lasid, tundsin ta kohe ära. Mul polnud kahtlustki.” Järgnes paus, mille järel Simon jätkas oma jutustust tollest õhtust. „Algul ma ei arvanud, et see, kes sisse astus, on seesama, kes helistas. Ta tundus liiga enesekindel ja ennast valitsev. Inimene, kes meie abi ei vaja. Aga kui ta tahapoole tuli, hakkas ta nutma. Peaaegu hääletult, tead küll, nuuksatas siis ja vajutas taskuräti suule, nagu oleks see häälitsus olnud sündsusetu ning ta peab tagama, et see ei korduks.”

„Mis sa tema vanuseks pakuksid?” küsis Perez nii vaiksel häälel, et temast kõige kaugemal istuv Jane pidi pingutama, et öeldut kuulda.

„Nelikümmend millegagi. Seda oli raske öelda.”

„Mida sina tegid?”

„Esialgu mitte midagi. Istusime maha ja ma ootasin, millal ta enesevalitsuse tagasi saab. Laual oli karp pabertaskurättidega ja lükkasin selle tema ette. Lõpuks hakkas ta rääkima.” Jimmy Perezi kabinetis valitses vaikus. Jane oletas, et umbes samasugune vaikus oli valitsenud ka nõuandla kabinetis, kui Simon ootas, et naine selgitaks oma meeleheite põhjusi. Talle tundus, et tööolukorras on Simon hoopis teine mees kui see, keda tema teab. See Simon oli kärsitu ega oodanud kunagi kellegi taga. „Kõigepealt ta vabandas, et oli nii emotsionaalne,” jätkas psühholoog oma juttu. „Ütles, et on hätta sattunud ega näe mingit muud pääseteed kui ennast tappa.”

„Millisesse hätta?”

Simon raputas pead. „Anna andeks, Jimmy, aga ta ei seletanud kuigi täpselt. Teda tundus rõhuvat raske süütunne. Ta rääkis, et on lõksus ja muretseb oma perekonna pärast. Kordas aina, et see kõik on tema süü. Siis äkki muutus jälle päris rahulikuks, nagu telefonikõne ajal ja siis, kui ma talle ukse avasin. Tõusis püsti ja pani mantli selga. Selle oli ta laotanud radiaatori lähedale toolile ja ma mäletan, kuidas see meie jutuajamise ajal seal auras. Ütles, et muidugi ei hakka ta ennast tapma. Leidub inimesi, kes temast sõltuvad ja teda armastavad. Et ta sattus vaid korraks paanikasse, muud midagi. Ja tunneb ennast nüüd õige rumalasti, et mu aega raiskas. Jättis kättpidi jumalaga, nagu oleks meil olnud tööalane kohtumine, ja lahkus. Hõikasin talle järele, et ta uuesti helistaks, kui tahab veel rääkida, kui ta vähegi tunneb, et ei saa ise hakkama, kuid ta ei vastanud midagi.”

Maad võttis vaikus ja taas võis Jane kujutleda stseeni nõuandlas, aknaklaasile rabisevat vihma, elegantsest mantlist kerkivat auru ja taskurätikarpi madalal laual. Kuis naine seejärel üsna rahulikuks, peaaegu väärikaks muutub ja öösse kõnnib.

„Nii et ta jättis sulle sellise mulje? Nagu ametikohaga naine?” küsis Perez. „Kui peaksid arvama, mis tööd ta teeb, siis mida sa pakuksid?”

„Ma vist oletasin, et midagi nafta- või gaasiäriga seotut,” kostis Simon, keda küsimus näis üllatavat. „Selle järgi, kuidas ta rääkis – tema enesekindluse põhjal, kui pisarad läbi said. Kujutlesin, kuidas ta juhib mõnda meeskonda ja kannab konkreetset vastutust.”

„Alissandra on võõrapärane nimi, nagu sa ütlesid. Lõuna-Euroopast. Kas ta rääkis aktsendiga?”

Simon vaikis hetke. Ta ise kõneles kõrgklassi inglise keelt. Mõnikord Jane narritas teda selle pärast.

„Võib-olla väike aktsent, aga kui ta oli välismaalane, siis oli tema inglise keel väga hea.”

„Kas te leppisite kokku, et kohtute veel?”

Lühike vaikus.

„Ei,” vastas Simon. „Ma ei arvanud, et teda veel kunagi näen.”