Читать книгу Külm maa - Ann Cleeves - Страница 12

Perez läks Cassiet reede õhtul ära tooma jala – Rogersonide maja oli politseijaoskonna lähedal – ja silmitses mööda tänavat kõndides talle läbi kardinateta akende paistvaid koduse elu stseene. Õnnelikud pered. Võib-olla. Ukse avas Kathryni isa Tom. Perez tundis teda näo järgi ja oli temaga mõne korra koosolekuil kohtunud. Tom oli advokaat, vanempartner advokaadibüroos, mis tegeles kõigega alates lahutustest ja lõpetades kuritegudega, aga peamise osa tema tööst paistis moodustavat ühe Sullom Voe naftaettevõtja esindamine. Perez kuulus volikogu komisjoni, mis kavandas tegevusi juhtumiks, kui tanker peaks karile sõitma või kui terminalis tekib ulatuslik naftareostus, ja Tom Rogerson oli tihti kohal kas tolle ettevõtja esindajana või tema nõunikuna. Praegu tundus irooniline, et keegi ei olnud valmistunud looduslike tingimuste põhjustatud katastroofiks nagu maalihe.

Tom oli vahetult pärast ülikooli lõunasse tööle jäänud ja tuli tagasi alles pärast tütre sündi.

„Kus oleks veel parem lapsi kasvatada?” ütles ta esmakordselt Pereziga kohtudes ja kuuldes, et tollel on kasutütar. „Ma nautisin vabadust siin laps olla ja mu naine on Orkneylt, nii et tema tundis täpselt sedasama. See tähendas kaotust palgas, aga raha pole veel kõik. Eks ole õigus, Jimmy?”

Nüüd astus ta sammu tagasi, et Perez sisse lasta. Perezile meenus, et nad on kohtunud ka seltskondlikel üritustel, paaris pulmas. Üks oli maratonpulm Whalsayl. Tom Rogerson oli hea tantsija, väga kerge jalaga ja isegi nüüd kõrvale astudes tegi ta seda otsekui muusika rütmis.

„See Cassie on üks vahva tüdruk. Naistele meeldib väga, et ta siin on.”

„Suur-suur tänu,” ütles Perez. „Aga ma loodan, et esmaspäevast jätkub õppetöö ja ma ei pea teid enam tülitama.” Ta mõistis, et see kõlab pisut puiselt. Kui Willow Reeves oleks siin olnud, oleks ta nägusid teinud ja tema üle naernud.

„Noh-jah, küllap Kathryn teab sellest rohkem. Ma tulin alles natukese aja eest töölt. Aga jood ikka tassi teed, Jimmy?” Ning enne kui Perez vastata jõudis, hõikas ta kööki: „Mavis, pane vesi keema, inspektor tuli tütrele järele.”

Seekord oli Cassie elutoas ja tegeles suure kastiga, milles olid kostüümid. Kathryn oli toetanud seina najale suure peegli, et laps saaks ennast vaadata. Uksest möödudes pistis Perez pea sisse, et tere öelda, kuid Cassie oli nii hõivatud siidist printsessikleidile laia sinise paela ümbertõmbamisega, et ainult lehvitas. Kathryn oli köögis ja jõi emaga teed.

„Paistab, et Cassiel on lõbus.” Kas ta oli vilets isa, sest ei olnud kunagi selle peale tulnud, et Cassiele võib-olla meeldiks ennast ehtida?

„Ma töötan Noorteteatris – päris väikestega – ja seal on alati palju kostüüme.” Paus. „Aga ta ei ole päris päev otsa toas olnud. Pärastlõunal läks ilm natuke selgemaks, siis me käisime jalutamas.”

„Tal oli kindlasti väga tore.”

Kann hakkas vilistama ja Mavis täitis uuesti pliidil seisva suure keraamilise kannu. „Võta kuklit, Jimmy. Need tulid just ahjust.”

Perez tahtis vaid Cassie kaasa võtta ja koju sõita. Koduvaikuses saaks mõtiskleda Simon Agnew’lt laekunud informatsiooni üle. Kuid Perez teadis, et oleks ebaviisakas kangekaelselt lahkuda ilma teed joomata ja ainustki kuklit söömata. See perekond oli talle pakkunud kaks päeva tasuta lapsehoidu ja vähim, mis ta tänutäheks teha võis, oli nõustuda nende külalislahkusega.

„Räägitakse, et see naine, kelle maalihe Tainist välja kandis, oli mõrvatud,” ütles Tom. „On see tõsi, Jimmy?”

Perez ei hakanud küsima, kes seda ütles. Shetlandis levisid uudised nagu kulutuli. „Surma asjaolud on klassifitseeritud kahtlaseks.” Ta mõistis, et see kõlab jälle ametlikult. „Sa ei tea temast midagi? Meie teada elas ta Tainis.” Siis tuli talle äkki üks mõte ja ta pöördus Kathryni poole. Seda oleks ta pidanud küsima juba varem, hoolimata sellest, et James Grieve’i väitel ei olnud surma saanud naine kunagi sünnitanud. „Sealt ühtki last koolis ei käinud, eks ole?”

Kathryn raputas pead. „Meile pole avamisest saadik uusi lapsi tulnud ja ükski õpilane ei ela Tainis.”

„Aga sina, Tom? Kas sa selle naisega kunagi kohtusid? Tumedad juuksed, võõrapärane välimus. Mitte kohalik.” Sest Tom Rogerson paistis kõiki tundvat. Ta oli sillaks saarerahva ja inglismannide, naftatootjate ja keskkonnakaitsjate vahel. Oma laheda käitumise ja võluva olekuga tõmbas ta ligi ülestunnistusi ning kuulujutte.

„Ma ei mäleta, et oleksin temaga kohtunud, ja selle põhjal, mis ma kuulen, ta oleks mulle ju meelde jäänud, mis?” Ta naeratas riivatult, peaaegu silma pilgutades.

Perez vaatas Mavis Rogersoni poole, aga too ei teinud teist nägugi. Perez oli kuulnud jutte, et Tom on väikestviisi naistemees, aga võib-olla talle lihtsalt meeldis selline maine ja ta mängis kaasa. Küllap Mavis Rogerson teab isegi, mõtles Perez, et edeva keskealise mehe esinemist ei maksa liiga tõsiselt võtta. „Ega sina pole temast midagi kuulnud?” päris ta naiselt. „Me ei tea siiani tema nime, kuid usume, et eesnimi on Alissandra. Võib-olla lühidalt Alis.”

Mavis raputas pead. „Anna andeks, Jimmy, ma teen viimasel ajal ainult mõne vahetuse Punase Risti poes. Ütlen kindlalt, et meil pole sellist ostjat käinud nagu see sinu naisterahvas.” Perez mõtles, mismoodi võiks välja näha elu sellise mehe kõrval nagu Tom Rogerson, kes veedab enamiku õhtuid koosolekutel, aga Mavisel endal leidub talviti harva põhjust lahkuda sellest hämarast ja üsna klaustrofoobsest majast.

„Meile öeldi, et esmaspäevast töötab kool nagu tavaliselt,” lausus Kathryn.

Perezil oli hea meel, et tema visiit Rogersonide poole ei kujune regulaarseks. Uudis muutis ta korraga suuremeelseks. Ta võttis teisegi kruusitäie teed ja kiitis Mavist küpsetiste eest, aga kui ta varsti pärast seda Cassiega lahkus, valdas teda vabanemistunne. Elu hakkas tasapisi rööpasse tagasi minema; järgmisel päeval oodati Cassiet mõne sõbra seltsis nädalavahetust veetma. Ja kohale jõuab Willow Reeves.

Willow helistas varsti pärast seda, kui Perez oli Cassie magama pannud. Ta oli kaminasse tule teinud ja majas oli soe.

„Ma olen päev otsa teie heaks tööd teinud, inspektorihärra.”

„Me usume, et teame tema eesnime,” vastas Perez. „Alissandra. Mõtlesin, et ehk on ta ameeriklanna – selle maalihkes purustatud maja omanik.” Perez imestas, miks talle see mõte nii vastumeelt on. Kas sellepärast, et tal oli romantiline visioon hispaania iludusest, kes on neil saartel võõras, aga mitte keskealisest ameeriklannast, kelle tädi elas Shetlandil? Mitte kellestki põhja poolt pärit reserveeritud ja kinninööbitud isikust, kes tuli kontrollima, kas tema pärandvaraga on kõik korras?

„Haa! See klapib sellega, mis meie leidsime!” kuulutas Willow võidukalt. „Keegi Alissa Sechrest broneeris jaanuari algul praamipileti. Ma oletan, et see ongi sinu tapetu. Laevareisijad ei pea isikut tõendavat dokumenti näitama, kuid see oleks liiga suur kokkusattumus, kui tegemist oleks teise naisterahvaga.”

Niisiis oli neil nüüd olemas nimi. Nad saavad Taini viimase üürilise Craig Hendersoni käest küsida, kas ta oli maja omanik. Kuid jälle tundis Perez väikest pettumust. Sechrest ei olnud Lõuna-Euroopa nimi. Ta tundis, kuidas nägemus surnud naisest tal peost libiseb; naine omandas hoopis teise identiteedi.

„Ta helistas nädal enne surma Sõbralikku Shetlandisse, see on üks heategevuslik nõuandla,” ütles Perez. „Jäi mulje, nagu mõtleks ta enesetapule.”

„Aga tema surm ikka oli mõrv?”

„James Grieve’i väitel pole selles kahtlust.” Ta sirutas jalad tulele lähemale. „Ja kui teda päev enne maalihet viimast korda nähti, näis ta peaaegu rõõmus olevat.”

„Noh, me kõik võime näidelda, kui vaja. See ei sega sisimas meeleheitel olemast.”

Perez ei osanud sellele vastata. Ta ei suutnud kujutleda, et Willow Reeves võiks kunagi meeleheitel olla. Ta oli kõige tugevam ja visam hing, keda Perez elus kohanud oli. „Ma tulen homme sulle lennujaama vastu,” ütles ta. „Me võime Lerwicki poole sõites kinni pidada ja sündmuskoha üle vaadata.”

Liini teises otsas valitses lühikest aega vaikus. „Ma ootan seda, Jimmy.” See oli öeldud kergel toonil, ent Perez sai aru, et mõeldud tõsiselt. Ta hakkas vastama, kuid ühendus oli juba katkenud.

Taini eelmine üürnik Craig Henderson saabus Aberdeenist Sumburghi tund aega enne seda, kui pidi maanduma Willow’ lennuk Invernessist. Ilm oli selgem ja lennukid tulid õigel ajal, lähenedes ida poolt ja maandudes vastu tuult. Sandy oli koos Pereziga, ehkki nad olid tulnud eraldi. Sandy oli Craigi koolivend ja teda ära tundes viipas käega, kui mees pagasikarusselli manu lonkis. Craig oli päevitunud ja heas vormis ning tema käsipagas koosnes elegantsest nahksumadanist. Ta sobinuks paremini Dubaisse kui Sumburghi. Perez jälgis nooremate meeste kohtumist eemalt. See kulges viisakalt, kuid võis aru saada, et südamesõbrad nad ei ole. Sandy juhatas Craigi kabineti poole, mille nad olid lennujaama töötajatelt oma kasutusse saanud. Nüüd liitus nendega Perez, kes tutvustas ennast.

„Nii et kõrge ülemus ka kohal, mis?” tähendas Craig. „Kas nad ei usalda sind, Sandy? Sul veel ikka hoidjat vaja? Noh, see on mõistlik.” Ta istus laua taha.

Kabinet asus väljuvate lendude ootesaali lähedal ja aknast avanes vaade lennurajale. Eastern Airwaysi tšarterlend oli äsja kohale toimetanud grupi Sullom Voe töötajaid ja need kõndisid lennuki juurest lennujaama poole.

Hetk vaikust, mille katkestas Craig. „Milles asi, Sandy? Mida mulle süüks pannakse? Olen pool aastat ära olnud, nii et ma ei usu, et sul seekord õnnestuks mulle midagi kaela määrida.” Ta hääldus oli endiselt šetlandipärane, toon lõbus ja pisut ülbe.

Perez oli Hendersoni registri üle vaadanud. Teda oli karistatud kõrtsikakluse eest Lerwickis ja Sandy oli olnud see politseinik, kes ta vahistas, mis seletas torget.

„Me soovime vaid pisut infot,” kostis Sandy. „Muud midagi.”

„Ja sellega ei oleks võinud oodata mõne tunni, kuni ma jõuan koju, käin duši all ja võtan ühe õlle?” Craig tõstis pilgu ja korraga ta hääletoon muutus. „Ega perega ei ole midagi juhtunud? Või on isa jälle haigeks jäänud? Tal oli aasta tagasi südamerabandus, aga pärast seda on ta justkui kõbus olnud.”

„Ei midagi sellist,” raputas Sandy pead. „Kas sa sellest maalihkest kuulsid, mis Sumburghi maantee paariks päevaks ära blokeeris?”

„Ema saatis mulle sõnumi, aga selle ma sain kätte alles Aberdeenis.”

„Maalihe läks läbi Taini, purustas maja täielikult ja me leidsime õuest naise surnukeha. Sina olid viimane, kes seda maja üüris. Me alles püüame kindlaks teha naise isikut ja mõtlesime, et ehk sa saad aidata. Kuidas see juhtus, et sa seal elasid?”

Perez istus lauast kaugemal ja märkas, et ta mõtted on mujale läinud. Nüüdseks peaks Willow juba Invernessis lennukis istuma. See peaks olema isegi õhku tõusnud. Ta pidi ennast sundima, et tähelepanu toimuvale suunata.

Kõneles Craig. „Ma töötan lepingu alusel Lähis-Idas. Kuus kuud seal ja kolm kuud vaba. See sobib mulle hästi. Puhkuse lõpus igatsen ma Shetlandilt tagasi tööle saada. Ja palk on hea. Mu vanemad näeksid hea meelega, et veedaksin kogu puhkuse nendega, aga seal on mul jälle selline lapse tunne. Nad tahavad teada, mis kell ma teed jooma jõuan või kas ma ööseks koju tulen, ja pidevalt püütakse mind ära rääkida, et tuleksin tagasi pereärisse. See kuidagi halvab mind. Nii et viimane kord kodus olles üürisin ma Taini maja. Küllalt lähedal, et must pesu emale pessu viia, aga oma tuba ja oma luba. Saad aru, mis ma mõtlen?” Naeruirve osutas, et ta jutt on vaid pooltõsine.

Sandy noogutas. „Kuidas sa just selle majani jõudsid? Mina ei leidnud märkigi, et seda oleks kuskil välja üüritud.”

„Vana Magnus Tait rääkis mulle.”

Toas jäi vaikseks, kuni Sandy suu avas. Ta hääl kõlas pehmelt. „Kas sa seda kuulsid, et Magnus on surnud?”

Taas vaikushetk, enne kui Craig vastas. „Ei, aga tal oli mu eelmise puhkuse lõpus insult ja ema rääkis, et ta ei saanud sellest päriselt terveks. Nii et ma ei imesta. Aga ma jään meie jutuajamistest puudust tundma.”

„Magnust parajasti maeti, kui maalihe tuli,” ütles Sandy. „Tead isegi, et Tain on just surnuaia kohal künkanõlval.”

„Vaene vanamees.”

„Kas te olite sõbrad?” päris Perez.

„Ma arvan, et mõnes mõttes jah. Kui ma viimati kodus käisin, siis nägin, kuidas ta oli hädas lammaste niitmisega, ja pakkusin abi. Ta oli vana. Veel tugev, aga artriit oli sõrmedesse ja randmetesse tunginud ning see töö oli talle raske. Mina jälle olin poisina vanaisal abiks olnud. Tal oli Nibonis talu.” Väike vaikushetk, mil Craig näis meenutavat õnnelikke aegu. „Niitmise ajal ei kõnelnud Magnus palju, aga kutsus pärast tuppa ja pakkus napsi. Seal oli kõik vist nii nagu saja aasta eest. Mul oli tunne, nagu oleks ajamasinasse sattunud. Ja siis hakkas ta oma möödunud aegade lugusid rääkima. Vapustav. Täpselt nagu mu vanaisa, kui ta veel elus oli. Minu ema-isa nende asjade vastu huvi ei tunne. Nendel on iga paari aasta tagant uut kööki vaja ja suvel Hispaaniasse puhkama sõita. Raha, et särada, ägedat autot.” Craig pidas taas vahet. „Nii et mõnikord tegin haagi ja astusin õhtul Magnuse juurest läbi. Võtsin pudeli kaasa. Ta uuris mu töö kohta välismaal ja siis pärast paari napsi hakkas oma lugudega pihta.”

„Ja tema ütles, et Taini saab ehk üürida?” Perez pööras selja lennuraja poole ja nõjatus lauale, mille ääres Sandy ja Craig istusid.

„Ta oli samast põlvkonnast kui Minnie Laurenson, kes seal enne elas. Ma mäletan teda. Alati mustas, kongus nina peas, nii et ta nägi välja nagu ronk. Paistis juba minu poisipõlves igivana. Ta suri üsna hiljuti. Shetlandil tal sugulasi ei olnud. Abielus ta ei olnud. Tain jäi pärast tema surma tühjaks. Magnus rääkis, et selle päris keegi õetütar. Või midagi sellist. Vist oli nõo laps. Sa tead ju küll, Jimmy, kuidas šetlandlastega on. Me kõik oleme sugulased, kui piisavalt sügavale kaevata. Ühesõnaga, see naine elas Ameerikas ja Magnus ütles, et võib-olla laseb ta mul seal elada. Magnus sai aru, et kodus on mul ebamugav ja ma vajan oma tuba. „Mina elasin liiga kaua ema juures,” ütles ta mulle. „Mehel peab ikka oma maja olema.””

„Kas Magnus andis sulle omaniku aadressi?”

„Jah, Minnie oli selle talle kuskile üles kirjutanud. Paistab, et Minnie ei usaldanud advokaate. Ta palus Magnust, et too kirjutaks tema surma korral Ameerikasse sellele naisele ja teataks, et Tain kuulub talle. Magnus tegigi nii ja nad hoidsid sestpeale ühendust.”

Kas naine oli sellepärast Shetlandil? mõtles Perez. Kuna ta teadis, et Magnus on suremas,ja tahtis temaga kohtuda, enne kui on hilja. Ja võib-olla oli tal kavas siis tema matustele minna. Kuid kirikusse ta ei jõudnud, sest ta tapeti.

„Mis ta nimi oli?”

„Ta nimetas ennast Sandyks. Ma ei tea, mille lühend see on. Sandy Sechrest, nii on tema nimi. Helistasin talle ja küsisin, kas ma võin majas elada. Ütlesin, et korrastan seda natuke tema jaoks, nii et maja oleks vähemalt elamiskõlblik, kui ta ükskord tuleb. Tema vastas, et kui olen valmis seda tegema, siis ta minu käest üüriraha ei küsi. Maksku ma ainult kinni küte, mis ma kulutan. Mina jälle ei olnud pakkunud seda tööd mingi tasu pärast. Aga ma tüdinen kiiresti. Ja kui mul on igav, siis ma kipun tegutsema.” Ja ta pillas Sandy suunas taas kerge irve.

„Kas sa temaga üldse kohtusid?”

Craig raputas pead. „Ta rääkis ikka, kuidas ta kohale tuleb, aga lõpuks tuli midagi vahele. Mu meelest tööasjad.”

„Mis tööd ta tegi?”

„Ta oli kirjastaja. New Yorgis.”

„Aga tema fotot nägid kunagi?” küsis Perez ja küsimus tulenes sellest, et ta püüdis tahtejõuga ühitada oma kujutluste mustasilmset naist New Yorgi kirjastajaga.

„Ei! Miks ma oleks pidanud?”

„Ega sa vist osanud arvata, et ta kavatseb sel talvel Shetlandile tulla?”

Taas raputas Craig pead. „Me rääkisime vaid paar korda telefonis. Korra enne seda, kui ma sisse kolisin, ja siis vahetult enne mu Lähis-Itta sõitmist. Saatsin talle e-mailiga mõned fotod, et näidata, kuidas maja renoveerimine kulgeb.”

„Meil on vaja tema e-aadressi.”

„Milles küsimus.” Craig võttis särgitaskust nutitelefoni, vajutas paari nuppu ja ulatas telefoni Perezile. Aadress seisis ekraanil: A.Sechrest@mullion.com. „Ma arvan, et Mullion on kirjastuskompanii nimi, nii et see on nähtavasti tema tööaadress. Isiklikku ta mulle ei andnud.”

Kirjastaja nimi tundus tuttav, kuid Perez ei suutnud meenutada kust või kuidas. Talle tundus, et nad on tundmatu naise nüüdseks kinni püüdnud. Tema tööandja teab, kas ta võttis puhkuse, et sõita Shetlandile. Aga kui ta viibis Shetlandil vaid mõne nädala, siis kuidas suutis ta kohalike inimestega nii heaks sõbraks saada? Keegi mees võtab ta peale Brae Coopi poe juurest, kusjuures autoga, millel on Shetlandi kleeps kapotil, ja siis on veel üks hästi riietatud mees, kes temaga Mareeli kunstikeskuse baaris klaasikese võtab. Need võisid olla üks ja sama isik, aga kui nõnda, siis miks ta ei tulnud politseisse ega öelnud, et ta tundis seda naist? Sellest ju teatati üle kogu saarestiku. Perezile kangastus, et kui nad suudavad leida selle mehe, siis võib-olla tabavad nad ka mõrvari. Võib-olla ei olegi see juhtum nii keeruline.

Sandy ja Craig olid juba püsti tõusnud, et lahkuda. Perez kõndis koos nendega rahvarohkesse terminali ja saatis neid pilguga, kui nad jaamahoonest välja kõndisid. Pöörduks surus nad ebamugavalt hetkeks vastamisi ja seejärel kadusid nad Perezi silmist.

Willow’ lennuk maandus ettenähtust varem. Perez hoidus eemale inimsummast, mis passis saabuvate lendude alalt läbi kitsa ukse ootesaali astuvaid sugulasi. Willow oli üks viimaseid reisijaid, kes nähtavale ilmus, ja tuli koos kriminalist Vicki Hewittiga; nad heitsid parajasti nalja. Oma asukohast ei võinud Perez kuulda Willow’ naeru, kuid ta nägi, kuidas naine pea kuklasse lõi ja ametikaaslasele otsa vaatas. Ta taltsutamatud juuksed olid lahti. Tal olid jalas sinised teksased, tagumikust pisut kulunud, ja suured saapad, seljas tormijakk. Perez märkas kõiki neid detaile hetkega. Vickit aga poleks ta üldse kirjeldada suutnud.

Willow lehvitas teda märgates ja Perez sammus tema juurde pagasilindi äärde.

„Me peaksime sel viisil kohtumise ära lõpetama, inspektor Perez.” Tema kõnepruuk kujutas endast segu pehmest läänesaarte murrakust – ta oli üles kasvanud Põhja-Uistil hipikommuunis – ja peenest inglise keelest, mille ta oli pärinud oma haritud, kuid boheemlikelt vanemailt.

Perez ei teadnud kunagi, mida Willow’le öelda. Temast ei olnud Willow’ kerge tooni ja lõõbiga kaasa minejat. „Tere tulemast taas Shetlandile,” ütles ta ja pidas vahet. „Vähemalt oled sa endaga parema ilma kaasa toonud.”

„Jimmy, mina tahan alati sind rõõmustada. Sa tead seda.”

Autos istus Willow ta kõrvale. Vicki oli väike ja õbluke ning oma lühikesi jalgu ettekäändeks tuues istus taha. Perez alustas sõitu vaikuses, nad möödusid Sumburghi hotellist ja Jarlshofi arheoloogiamälestisest, kuid jäid siis lennuvälja perimeetril seisma, sest foorituled vilkusid.

„Mis meil siis praeguseks on, Jimmy? Räägi mulle oma saladuslikust tõmmust daamist.”

Lennuk maandus, tuled lõpetasid vilkumise ja Perez sõitis ettevaatlikult üle maandumisraja serva. „Ma ei teagi, kui saladuslik ta enam on. Meie teada oli ta tõenäoliselt Taini omanik – see on see talumaja, kust ta leiti.” Ta kirjeldas jutuajamist Craig Hendersoniga. „Oletan, et see Sandy Sechrest, kellele ta e-kirja saatis, on samane kirjas esineva Alisiga. Üks nimi, kaks hüüdnime. Tema e-aadress on „A.Sechrest”. Peab olema seesama naine, kes praamile koha broneeris.”

Perez lootis, et ehk Willow õnnitleb teda tõenäolise identifitseerimise eest, kuid naine vaid noogutas nõustuvalt.

„Ameerikas on kell veel väga vähe, isegi idarannikul,” ütles Perez. „Nagu me jaoskonda jõuame, nii ma helistan tema tööandja büroosse. Kui ma neile e-kirjaga meie ohvrist joonistatud pildi saadan, peaks meil õhtuks isikutuvastuse kinnitus käes olema.”

Järgnes taas vaikus. Siis küsis Vicki sündmuspaiga kohta.

„See on täiesti segi trambitud,” ütles Perez. „Kui me surnukeha leidsime, pidasime seda õnnetussurmaks maalihke tagajärjel ja tuletõrjujate esimene mure oli kindlaks teha, ega majas rohkem laipu ei ole. Meil kellelgi ei tulnud pähe, et peaksime säilitama kuriteopaika. Kohalik talupidaja kutsuti ka appi, nii et seal on kõik traktori- ja jalajälgi täis. Kuna maalihe haaras teel kaasa rususid, on raske öelda, mis asub oma algsel kohal, mis mitte.”

„Ühesõnaga, raske ülesanne.” Perez nägi tahavaatepeeglis Vicki laia naeratust.

„Kindlasti.” Nad lähenesid järjekorras seisvaile autodele ja ta võttis hoo maha. „Siit kuni tolle majani on ainult üks sõidurada. Mäekülge alles kindlustatakse.”

Merelt oli tulnud pilv – tihe, hall ja haraline nagu kraasitud vill. Willow’l vedas, et ta lennukil maanduda õnnestus, mõtles Perez. Autod roomasid vaevaliselt edasi. Lõpuks jõudsid nad tuletõrjujate kaevatud teeni, mis viis Taini, Perez keeras järjekorrast välja ja parkis auto purustatud maja juurde. Kõik oli endiselt mudaga kaetud ja allpool võis näha randa välja ulatuvat maalihke teekonda, mis oli nagu must haav talviselt pruunil mäenõlval.

Oli hakanud sadama peent vihma ja Willow tõmbas kapuutsi pähe. „Üksildane koht ühel naisterahval üksinda elada, isegi enne maalihet,” tähendas ta.

„Kohe künka ja nende puude taga on üks talu. Seal elavad Kevin ja Jane Hay, kes on päris sõbralikud inimesed, aga näib, et neil ei olnud ohvriga mingeid kokkupuuteid. Jane teadis, et keegi elab siin, aga arvas, et mõni puhkaja. Kevin ütleb, et pidas maja tühjaks. Nad ei näinud kunagi maja juures mõnd autot, aga ei pidanudki nägema, kui just mööda ei kõndinud.”

„Kuidas ta ometi sellises kohas ilma autota hakkama sai?”

„Tal oli sõber. Meessõber. Võttis ta Brae Coopi kaupluse juurest peale ja meest nähti ka Mareeli baaris temaga veini joomas.”

Kui see oli seesama mees. Aga kindlasti olnuks raske uskuda, et tal oli nii lühikese Shetlandil viibitud ajagajuba kaks meest konksu otsas. Ja kas see oli ühtlasi mees, kes kirjutas karbist leitud kirja?

„Aga ikkagi…” Willow’ nägu varjas kapuuts, aga Perez sai aru, et tal oli raske sellist olukorda mõista. „Kui ta sai maja päranduseks, siis oleks kindlasti olnud mõni sugulane, keda külastada. Miks ta muidu üldse siin oli? Pole just parim aeg puhkuseks. Ma ei mõista, miks teda ära ei tuntud, kui sa inimestelt infot küsisid. See kõik on ebaloogiline.”

Vicki Hewitt tõmbas teksaste ja jaki peale kriminalisti ühekordse kombinesooni. Tasakaalu hoidmiseks võttis ta kinni Willow’ õlast.

„On seda vaja? Sündmuskoht on nagunii saastatud.”

„Vanad harjumused surevad visalt. Muide, kui me kohtusse jõuame, siis oled võib-olla tänulik.” Vicki ajas ennast sirgu. „Kas soovite mu siia jätta ja pärast järele tulla? Te oleksite veel kaks isikut siin ringi trampimas ja jälgi jätmas, ilma teieta saan ma paremini tööle keskenduda.”

„Sa tahad öelda, et me oleme sul ees!” sõnas Perez, tundes, et tal on Vickiga palju lihtsam loomulikult käituda kui Willow’ga. „Ma lasen Sandyl tulla siia sinuga koos toimetama, kui ta on Craig Hendersoni omadega lõpetanud. Ta on maja juba üle vaadanud.”

„Las ta võtab paar purki kokat kaasa,” ütles Vicki. „Mu pea töötab paremini, kui ma kofeiinist praksun. Ma näen sündmuste käiku selgemini.”

„Saab tehtud,” vastas Perez, kuid talle tundus, et Vicki ei kuule teda enam. Tema tähelepanu oli kandunud juba allpool seisvaile varemeile. Ta hakkas ennast nõlvast alla libistama, jättes ta Willow Reevesiga kahekesi.