Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 10

Ma pidin midagi tegema. Mida teeb üks noor mees, kes avastab end ühel suvepäeval tühjast linnast? Ta läheb otsima teisi. Ükskõik kas omasuguseid või täiesti teistsuguseid. Inimene ei saa olla päris üksi. Lihtsalt ei saa ja kõik.

Toppisin seljakotti (Sportland) kaheliitrise Sprite’i (Rimi), neli Snickersit (R-Kiosk) ja binokli (mingi keerulise nimega jahitarvete pood) ja istusin sadulasse. Laskusin mööda Tartu maanteed kesklinna suunas. Aeg-ajalt peatusin, et kuulatada. Kõik hääled kuulusid paraku mulle endale. Liivalaia ristmikul seisatasin keset teed, heitsin pilke vasakule ja paremale, vaatasin üles ja karjatasin täiest kõrist: „STOCKMANN!!!” Ma ei tea, mida ma lootsin. Et kusagilt nurga tagant roomab välja mõni pahur kodutu, paneb sõrme suule ja hurjutab mind vaikima, et mis sa siin lärmad poisirämps, näed, et kõik magavad?

Sõitsin kaubamaja eest läbi. Klaasuksed avanesid, nagu lihasööja taime meelad lõuapärad. Kiikasin korraks sisse. Eskalaator töötas, kõlaritest meelitas mahe naishääl kolmandale korrusele uute teflonpannidega tutvuma. See ei olnud päris see tutvus, mida ma hetkel vajasin.

Ka Swissotelist möödudes avanesid automaatuksed. Tulin ratta seljast maha ja sisenesin avarasse lobby’sse. „Majas on pomm!” röögatasin lootusrikkalt. Baariletil seisis pooleldi joodud õlleklaas, uppunud kärbes sees.

Sõitsin edasi. Üks troll seisis lahtiste ustega. Astusin sisse, kiikasin iga istme taha, juhisalongis lasin pikalt kõrvukriipivat signaali – mitte midagi.

Sisenesin Swedbanki kontorisse, virutasin järjekorrapiletite masina jalaga pikali, hüppasin jalgupidi tugitoolile, et oleksin kõigile hästi nähtav, ja teatasin ähvardava häälega: „Pangarööv!” Kuid keegi ei reageerinud. Hüppasin üle esimese ettejuhtuva tellerilaua ning püüdsin avada rahasahtlit. Kinni oli raisk. Urgitsesin kääridega, tagusin augurauaga. Tra küll, kelle jaoks te seda sitast raha siin hoiate? Täiesti põhjendamatu koonerdamine. Lõpuks haarasin tooli ja peksin sellega sahtlit seni, kuni see lahti vajus ja hulk värvilisi sedeleid põrandale voolas. Korjasin raha nii palju, kui pihku mahtus, vaatasin otse turvakaamerasse ja kordasin: „Pangarööv!” Vaikus. Tundsin, kuidas mu näoilme ja üldse kogu mu olek tahtmatult anuvaks muutuvad. „Päriselt, noh!” Objektiivi klaassilm jõllitas mind osavõtmatult. Nii raha kui röövel jätsid teda täiesti külmaks. Pühkisin nina ja viimases lootuses tunnistasin otse kaamerasse, et ma elan Ülemiste keskuses ja et kui nad tahavad mind arreteerida, siis päeval olen ma arvatavasti kusagil maja peal, aga öösel leiavad nad mu teise korruse mööblipoest vesivoodis. Igaks juhuks lisasin ka oma mobiilinumbri. Keerates minekule tahtsin juba raha minema visata, kuid taipasin viimasel hetkel õnneks röövlit edasi mängida. Kui rööv, siis rööv. Niisama, väikese segaduse pärast, ei võta politsei jalgugi laualt.

Sõitsin Solarise lõunapoolsest küljest sisse ja teiselt poolt välja. Mugavad on need iseavanevad uksed, pole midagi öelda, ei pea ratta seljast mahagi ronima. Ikka sama pilt: tühjad eskalaatorid, Sony poe kutsuvad ekraanid, kusagilt kõrgemalt – kinost ilmselt – automaadivalang, plahvatus ja peategelase kangelaslik naer. Akategooria staar, 20 milli ots. Kui ma kõikide pangakontorite sahtlid lahti peksan, olen varsti sama rikas.

Peatusin Tammsaare pargis. Toetasin ratta mälestusmärgile ja võtsin Anton Hanseni kõrval istet. Istusime seal vanameistriga nagu kaks pimekohtingule tulnud õnnetut kavaleri. Vaatasime eri suundadesse – mina tulevikku, tema arvatavasti minevikku. Sõin ühe batooni ja jõin limpsi. Siis jätsin teise šokolaadi talle pingile ning sõitsin edasi. Algul keset trammirööpaid, kui need lõppesid, siis mööda autoteed, vaheldumisi kord õigel rajal, kord vastassuunavööndis.

Russalka juures jäin seisma. Igaüks oleks jäänud. Otse ingli selja taga seisis end küljega kaldasse ramminud ning veidi viltu vajunud gigantne kruiisilaev. See oli vast pilt! Laev paistis täiesti terve, lihtsalt väga vales kohas ja natuke vales asendis. Uurisin binokliga, kuid mingeid märke elust ei leidnud. Luksuslik bassein ülemisel tekil oli kalde tõttu pooleldi tühjaks voolanud, lamamistoolid vedelesid üksteise otsa kuhjunult reelingu ääres. Siin-seal oli laiali joogitopse (mõnes veel joogikõrred sees), rätikuid, raamatuid, ajakirju, mingeid kotikesi, plätusid, mängukanne. Ahtrimastis lehvis loiult mulle tundmatu riigi lipp. Oranzvid päästepaadid rippusid puutumatult parda küljes. Ähvardavast vaatepildist hoolimata õhkus ookeanihiiglasest ajatut rahu ja ükskõikset minnalaskmist. „Princess Liberty”, lugesin valge laeva nime. Nüüd oled sa siis viimaks igavestest kordumistest vaba. Piinarikkast eluringist välja astunud. Ei pea enam sadamast sadamasse purjetades enda turjal aina uusi ja uusi plätudega tegelasi lõbustama.

Sõitsin piki mere äärt edasi. Pirita Selverist võtsin paar õuna, käisin rannas ujumas, päevitasin veidi, kuni tundsin korraga, et olen näljast lausa nõrkemas. Vaju või kokku. Silme ees virvendasid külm õlu ja sibulaga praetud kotletid. Koju, tahtsin koju. Kargasin sadulasse ja võtsin suuna tagasi Ülemiste keskuse poole.