Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 11

Seitsmes päev üksi. Käisin naiste riietusruumis duši all. Mulle meeldib seal rohkem kui meeste omas. On kuidagi avaram ja suurem. Puhtusest rääkimata. Otsustasin tõsisemalt oma uude kodusse süübida. Laskusin Rimi hüpermarketisse ja sain kohe aru, et mul tuleb käed üles käärida. Valmistoidulettides kääris täiega. Bakterite ja hallitusseente karneval kogus uljalt tuure. Õhus levis uusi lõhnu. Sugugi mitte meeldivaid. Võtsin ostukäru ja hakkasin riknenud kaupa sisse laduma. See täitus uskumatult ruttu. Kehastusin kärumeheks ja lükkasin kohale terve kärurongi. Rattad tegid rattataa, piilupart jäi magama. Sittagi ta jäi, sellise haisu sees.

Alustasin lihaletist. Vorstid, singid, pasteedid, süldid, kotletid, pikad poisid, lühikesed tüdrukud, kala taignas, praetud räimed, täidetud paprika, täitmata kanapugud, praetud maks, jahutatud kanakoivad, grillitud kanakoivad, jahutatud kanakintsud, grillitud kanakintsud, jahutatud rinnafileed, grillitud kanatiivad, grillkana koos tiibade, kintsude ja koibadega (lahti monteerimata, ühesõnaga), kellegi seljatükk, sisefilee, välisfilee, kaelakarbonaad, šašlõkid erinevates marinaadides, keefirimaitseline, jogurtimaitseline, tšillimaitseline, kaukaasiapärane, mehhikopärane, loomahakkliha ja vasikahakkliha (samast hakklihamasinast läbi lastud ema ja poeg või isa ja tütar või kogu vahva veiseperekond), guljašš, strooganov, plov lambalihaga, lambaliha plovita, makaronid lihaga, viinerid rohke lihaga, viinerid praktiliselt ilma lihata, viinerid juustuga, viinerid juustu ja ketšupiga (wow! miks mitte siis juba kartulisalati ja tualettpaberirulliga?), suitsusardellid, peresardellid, suguvõsasardellid, kogu rahva sardellid, ÜRO sardellid, mehised lihapallid, naiselikud – oi millised – pihvid, kilomeetrite viisi grillvorste, barbecue grillribid, ameerika grilltibid. Üheksa kärutäit kuhjaga täis.

Siis kalalett. Soolalõhe, soolaforell, soolasiig, roogitud haug, roogitud ahven, tilaapia filee, pangaasiuse filee, värske lõhe, värske forell, värsked austrid (fakkjee, värsked!), kuumsuitsu meriahven, kuumsuitsu tursk, kuumsuitsu heik, külmsuitsu lõhe, külmsuitsu skumbria, kuumsuitsu skumbria, kuumsuitsu latikas, külmsuitsu angerjas, heeringas, heeringas, heeringas – öäk! Kolm kärutäit halvaksläinud kala. Head isu!

Kärutäis kahtlaseid juuste. Süda läks pahaks. Jõin ühe õlle.

Siis puuviljadesse. Pruuniks tõmbunud banaanid (nagu mingid sambakarnevali sitajunnid, Chiquita kleepsud peal), kokkukleepunud viinamarjakobarad, hallikate plekkidega tomatid, pehmed kurgid, limased mandariinid, närtsinud salatilehed, plekilised šampinjonid. Seitse kärutäit. Alles jäid vaid kartulid, sibulad, küüslaugud ja õunad. Mis imeasjad need õunad on? Jõin ühe õunasiidri.

Torte, kooke, pirukaid, pitsasid, kõiksugu magusat löga – viis kärutäit. Leivad, sepikud, saiad, kringlid, stritslid – kuus kärutäit. Piimalett – jumal aita – kõik need punnispõsksed tetrapakid, mis lausa kisendasid päästva nõelatorke järele, kilepiimad, keefirid, hapukoored, kohupiimad, imelised jogurtid täis imelisi baktereid (mitu uut põlvkonda nad seal oma pimedates topsides nädalaga juurde võisid sigitada?), kohutavad kohukesed, pudingid, vahukoored, kohvikoored, toorjuustud, dipikastmed, kohupiimakreemid moosiga, kohupiimakreemid kisselliga, maitsestamata jogurt, millele on kindlasti juba päris meeliülendav maitse tekkinud. Mmm… Üheksa käru pluss kuus eurolava tagaruumidest.

Tegin vahekokkuvõtte: 36 kärutäit kasutamata valke, süsivesikuid ja rasvu.

Võtsin ühe õlle ja lonkisin keskuse tagumisse külge. Istusin estakaadile (minu suveterrass), lasin päikesel ennast osaliselt soojendada ja mõtlesin, kuhu see kraam kõik kupatada. Üks autokoorma suurune roheline prügikonteiner seisis küll ahvatlevalt, aga mul kulus tükk aega, enne kui suutsin ära mõistatada olulise küsimuse – kustkohast ja kuidas prügi sinna sisse saab pista. Selgus, et see käis seestpoolt hoonet, kust avanes luuk otse konteinerisse. Seinal kaabli otsas rippuva puldi abil sain luugi lahti, kuid sulgesin selle kohe momentaanselt. Mida haisu, kuku või pikali. Õnneks leidsin apteegist marlimaski.

Töötasin mitu tundi vahetpidamata. Lükkasin käru konteineri juurde, avasin puldist luugi, loopisin kõik kiiruga sisse, luuk kinni ja tagasi poodi uue järele. 36 käru pluss kuus lavatäit kahveltõstukiga. Tundsin ennast nagu mingi tagurpidi kaevur, kes selle asemel et maa seest loodusrikkuseid ilmavalgele tuua, kus need huvitavateks asjadeks muudetakse, tegeleb risti vastupidise totrusega. Ta kogub kokku kaunilt pakendatud kõrge toiteväärtusega söögikraami, mille valmistamiseks on nii nuumatud, lüpstud kui tapetud, ning lükkab selle kõik tagasi musta haisvasse auku. Võtsin seda kui kaasaegse turunduse hoiatavat õppetundi.

Pärast väsitavat päeva istusin pool tundi duši all. Pea oli mõtetest tühi, justkui oleks need koos toiduga konteinerisse pressitud. Isu ei olnud. Jõin ainult õlut ja kuulasin eskalaatoreid, silme ees hirmunud lambad, kellele valgetes kitlites jõulised mehed kuivatatud puuvilju kurku topivad. Lastegrillvorst ploomidega, lambasooles.