Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 7

See oli imelik hommik, kuidagi teistmoodi. Ma elan Tartu maanteele üsna lähedal, harjunud kõiksugu kesklinna helidega. Mööduv tramm paneb meie maja kergelt võbelema. Mitte et meie seda keegi enam tunneks, ent külla tulnud sõbrad või tuttavad pööravad sellele alati tähelepanu. Sel hommikul aga, võib öelda, ärataski mind vibreerimise puudumine ja kohatu vaikus, kui paar kraaksatust välja arvata. Aknast ei paista mul midagi, ainult prügikonteineritega sisehoov, millele pakub õhtuti seltsi tihe kamp neljarattalisi. Nii et pilk sinna midagi veel ei reetnud ega seletanud.

Olin vaheldumisi lugedes ja netis surfates kaua üleval olnud ja seetõttu ärkasin alles veidi enne kümmet. Kontrollisin telefoni, ei ühtegi teadet ega vastamata kõnet. Võtsin kätte ja valisin kaubanduskeskuse direktori numbri. Ootasin, silme ees südantlõhestav Lepland, kuni lõpuks tervitas mind seesama eilne reipahäälne salvestis. Katkestasin kõne teadet jätmata. Tegin endale köögis võileiva ja lülitasin sisse raadio. Tuli ajaviitemuusikat, sellist meloodilist tapeeti, mille seltsis on hea turvaline olla või mitte olla. Kui kell sai kümme, kostsid kõigile tuttavad täistunnisignaalid ning muusika jätkus. Uudiseid millegipärast ette ei loetud. Aga äkki ei olegi uudiseid, mõtlesin. Selles mõttes, et kõik on rahulik, midagi juhtunud ei ole, paks ja palav stabiilsus on laskunud lämmatavast taevast maa peale ja… Ja nii edasi. Millegipärast helistasin emale. Ka tema ei vastanud.

Kui nüüd rattaga Sossi mäest üles sõtkusin, ei hoidnud ma ennast enam tagasi. Särk kleepus ihule, kuid täna see mind ei heidutanud. Liiklust ei olnud. Foorid vahetasid tähtsalt värve, nagu oleks, mida reguleerida. Ootasin punase tule lõpuni (alati võib kusagilt mõni hull kohale kihutada) ja jätkasin sõitu. Ülemiste keskuse parklas tabas mind déja` vu – ma olin seda näinud. Eelmisel hommikul seisid täpselt samad vähesed autod täpselt samadel kohtadel. Lukustasin ratta ja sisenesin. Poed särasid tuledes, kõlas mahe muusika. Läksin mäkki. Minu väljatõstetud friikartulite rest seisis samas kohas. Katsusin paberisse keeratud burgereid, need olid kõik jahedad ning mitte kuigi pehmed. Lasin endale ühe koka, jättes mündi kassa kõrvale.

Sekretäri polnud. Koputasin ja astusin vastust ootamata sisse. Kardin lehvis, justkui poleks kuupäev vahepeal vahetunudki. Kalender seinal näitas eilset. Haarasin ülemuse telefoni ja uurisin kõnelogi. Kaks vastamata kõnet noorelt klounilt. Mind tabas külmavärin, kuigi oli palav.

Istusin ja hakkasin mõtlema. Helistasin veel kord emale, siis paarile sõbrale, jättes kõigile postkasti muretu häälega tagasihelistamispalved. Tõusin ja jalutasin kogu keskuse põhjalikult läbi, kiikasin igasse kauplusse, hõikusin aeg-ajalt, haarasin Klickist kõige kallima läpaka ja jalutasin turvaväravate vahelt välja. Kõrvulukustavat helisignaali taludes ootasin kohaletormavaid turvamehi. Kümme minutit ootasin, siis panin läpaka tagasi. Varsti vaikis ka signaal, otsekui valehäire.

Kus nad kõik on? Mis päev täna on? Kas kusagil toimub midagi, mida ma ei tea või ei mäleta? Kaalusin peas erinevaid variante. Laulupidu? Laulupidu! Muidugi! Kuidas ma unustada võisin. Istusin sadulasse ja võtsin suuna Lauluväljakule. Kiirustasin. Tundsin, kuidas higinired mööda külgi alla valguvad. Hingeldades ümisesin isamaalisi laulukesi. Liiga kiiresti ja kordustega, nagu valel kiirusel hüplev vinüülplaat. Mu isamaa on minu arm ja põhjamaa, me sünnimaa. Kaks osa adrenaliini ja kolm osa paatost, Red Bull ja suitsupääsuke. Kohe-kohe näen ma sadu ja tuhandeid Kadriorgu pargitud autosid, rahvariietes mehi ja naisi, õhupallidega kekslevaid tüdrukukesi, me võtame üksteisel sõbralikult kätest kinni, tõmbame kopsud täis isamaa vaimustavat õhku, tõuseme kõrgele selle armsa põhjamaise maa kohale ja lendame üheskoos mesipuu poole!

Aga seal, keset tühja ja mahajäetud muruplatsi, ei lennelnud lillelt lillele mitte töökas ja usin mesilind, vaid kortsus Snickersi kirjaga šokolaadipaber.

Pedaalisin nukralt tagasi keskusesse, silme ees trööstiv sihtmärk: Rimi alkoholilett.