Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 16

Ma pole mitu päeva kirjutanud. Põhjusega loomulikult. Kogu mu aeg on läinud Kimile. Mida suurem armastus, seda rohkem aega kulub. Meie klapp on endiselt võrratu. Kui vajan veidi värsket õhku, lähen lihtsalt järve äärde või libistan katusel ühe jaheda õlle või kaks. Tagasi tulles ei küsi ta kunagi, kus ma käisin, rääkimata etteheidetest, et miks nii kaua või midagi sellist. Ta on sama malbe ja valmis kogu aeg – 24/7. Magades ta ei vähkre, vaid laseb oma kaaslasel väärikalt puhata. Kui mul peaks keset öötundi uni kaduma, pakub ta ennast peenetundeliselt välja, kustutades oma tuharate ja üsaga oma isanda hetkelise vajaduse, imeb must välja frustratsiooni, masenduse, kingib sügava, piltideta une. Ta on nii hea, et olen mitmel korral tundnud kummalist tänutunnet, mis mu seest justkui mingit väljundit otsiks. Läksin lootusrikkalt lillepoodi, aga nagu arvata võiski, lõppes see hoopis järjekordse suurpuhastusaktsiooniga. Aeg – vist juba üle kahe nädala – oli siin oma halastamatut mängu mänginud. Kõik, isegi potililled, seisid longus, kõverad ja kuivanud, nagu kollektiivsed enesetapjad. Ainult mõned ükskõiksusele kalduvad kaktused turritasid ähvardavalt ja üleolevalt. Ma ei hakanud peenutsema, ladusin kõik kärudesse ja lükkasin konteinerisse. Ka kaktused. Pole nad midagi teistest paremad.

Pesin käed ja istusin keskuse ette äärekivile. Päike paistis uskumatu jõuga, otsekui peaks ta teisi elavaid kehasid leidmata kogu oma energia ainuüksi minu nahal realiseerima. Nihutasin end varju. Melanhoolne melanoom – tänan, ei. Kust ma selle onkoloogi siit võtan. Või mängida ise kodutohtrit: kemoteraapia kuur Cillit Bangiga (Rimis kampaanialaval piiramatus koguses)? Ei tea, kahtlane värk.

Jäin vaatama neid mõningaid autosid, mis parklas liikumatult juba terve juulikuu seisid. Oskaks ma juhtida, võiks ju Kimiga kuhugi sõita. Pärnusse randa näiteks, seal on alati palju soojem vesi kui Tallinnas. Aga mina pole kunagi selleks justkui vajadust tundnud. Elan kesklinnas, kõik käe-jala juures või paari trammipeatuse kaugusel. Pikemad otsad on alati saanud kas bussi või rongi või mõne sõbra neljarattalisega ära korraldatud. Paar aastat tagasi olin juba peaaegu kursustele minemas, aga siis tekkis mulle üks asjalik autoga tüdruk ja ma lõin motivatsiooni puuduses käega. Ometi kujutasin ma ju laias laastus seda autoasjandust ette. Kõigepealt tuli lükata käik vabaks, siis keerata võtmega süüdet, siis oli vist sidur põhja, esimene käik sisse, väike gaas, sidur tasa-tasa lahti ja peakski liikuma. Edasi tuli neid käike vist vahetada, niipalju kui isu ja tahtmist peale tuleb. No ja kusagil pidi veel ka piduripedaal olema. Keskmine, kui ma õigesti mäletan.