Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 9

Võttes arvesse asjade seisu, langetasin otsuse: ma kolingi ajutiselt Ülemiste kaubanduskeskusesse. Kolimiseks on seda ehk palju nimetada, aga täna ma igatahes siia saabusin, kaasas läpakas, mobiil ja ratas. Ma ei kujuta ette, kui kaua selline situatsioon kesta saab. Ilmselt tulevad nad ikka varsti tagasi. Õige pea, ma loodan.

Keskuses mingeid muutusi ei paistnud. Külalislahked uksed näitasid oma avaraimat naeratust. Ma ei punninud vastu, astusin edasi, uksed sulgusid mu järel. Nüüd olin ma vaala kõhus.

Tuled põlesid vapralt, eskalaatorid galopeerisid, justkui vabaks lastud ratsaniketa hobused, kaks korrusetäit üle kogu planeedi kokku kuhjatud kaupa ootas kannatlikult ostu-müügi tehingut, nagu noored puutumata neitsid tõotatud peigmehi. Avastasin, et olin rahakoti koju jätnud. Nii et jäävad ära need pulmad siin paraku.

Läksin Rimisse. Pitsad ei paistnud enam esimeses värskuses. Leivad-saiad olid minetanud tavapärase lipitseva pehmuse, demonstreerides vahelduseks oma iseloomu kõvemaid tahke. Sisenesin tagaruumidesse ja leidsin igavese piraka köögi. Võtsin kõige väiksema poti, mis oli ikkagi liiga suur, ja panin tulele. Tõin saalist hapukoort ja paki pelmeene. Neid ma vähemalt oskan keeta. Sõin kõhu täis. Võtsin paar Red Bulli ja sõitsin üles mööblipoodi. Otsisin mulle sobiva madratsiga voodi, viskasin pikali, tegin läpaka lahti ja uinusin natukeseks.

Huvitav, kaua ma siin sedaviisi üksinda elama pean. Nädala? Veel kauem? Helistamisest olin loobunud. Liiga palju vastamata kõnesid mõjub ülearu hüsteeriliselt. Tegin tiiru poodides. Vahetasin särgi, alukad ja sokid. Üleeilsed tossud olid veel üsna värsked. Mustad riided loopisin prügikasti. Proovisin erinevaid rulasid, aga üksi ei tulnud ausalt öeldes õiget fiilingut. Lonkisin Euronicsisse, kus ühendasin DVD-mängija suurima LED-ekraani taha, seejärel lohistasin Jyskist kohale koormatäie patju, viskasin Rimis kärusse kõiksugu eksootilisi õllesid ja paarkümmend krõpsupakki ning tõmbasin käeulatusse ratastel filmiriiuli. Uurisin allahinnatute ümbriseid. Peamiselt mingi vanem staff, millest ma midagi kuulnud polnud. Avasin Corona õlle ja lükkasin ühe sisse, Tom Hanksiga peaosas. See oli film ühest kullerifirma tegelasest, kes lennuõnnetuses ellujäänuna üksikule saarele sattus, kus tal tuli õppida elama praktiliselt ilma milletagi. Mehe ainsaks kaaslaseks sai võrkpalli pall, kelle ta Wilsoniks nimetas. Möödus neli aastat, enne kui Hanks inimeste sekka tagasi pääses.

Neli faking aastat…