Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 14

Kaks pudelit rummi ja ma ei tea mitu õllepurki. Kogu eilse päeva ma niisiis jõin. Räimed õlis, ametlikult hallitanud juust, päikesekuivatatud tomatid, tahtejõuetus omas mahlas, masendusetükid skandinaaviapäraselt. Fakklihakaste ja hulgikapsad. Selline hommik. Otsisin ajendit eluga jätkamiseks, aga leidsin vaid lehkavad sokid ja üleeilse T-särgi. Nuusutasin, aevastasin, seejärel tundsin end piisavalt motiveerituna.

Peale rutiinset protseduuri naiste pesuruumis suundusin poodidesse. Kavatsesin end täna üles lüüa. Hügieen, puhtus ja kord, kenad uued riided – see peletab räpase pohmaka koos ängistusega eemale. Tunni aja pärast vaatas mind peeglist midagi noore David Beckhami sarnast. Naeratasime teineteisele põgusalt, kohendasime päikeseprille ning astusime kumbki oma teed. Tundsin, kuidas naiste tähelepanu ettevaatlikult, kuid täiesti vääramatult mulle peale valgus. Ma liikusin nagu mingi Milanos disainitud kärbsepaber, kogu maailma ihar naissugu pilkupidi minu külge liimitud. Naised! Nad ootasid mind kõikides poodides, sirutasid oma graatsilisi käekesi, võtsid sisse kutsuvaid poose. Ihalevate suukestega klaasistunud pilgud jälgisid mind kadedalt, kui mõnda neist poolkogemata puudutasin. Lõpuks, kõikide meelehärmiks, valisin ühe välja. Pikkade blondide juustega pesumodelli. Sasisin ühe käega tema sametisi kiharaid, teisega surusin ta tuharaid pidi endale lähemale. Oi millise aplusega pressisid tema väikesed, nii armsalt kikkis rinnad mulle sisse! Oo, ma tahtsin teda, just teda, täiuslikku naist täiuslikule mehele. Tema merirohelised põhjatud silmad imesid mind endasse nagu kaks uppunud smaragdtähte. Vajusin ta peale. Vajusin, vajusin, see on meie hetk, mõtlesin, ja muudkui vajusin edasi, kuni korraga käis ootamatu raksatus, ma kaotasin tasakaalu ja prantsatasin oma kallimale otsa, riivates kulmuga valusasti üht riiulit. Kuradi kurat, see oli päris terav. Prillidest polnud samuti enam asja. Ja mis kõige ebameeldivam: mu armsaim oli keskelt pooleks murdunud. Vedeles maas, ülemine ots üht-, alumine teistpidi. Kummardusin abitult ta kohale ja mu kulmust langes paks kleepuv verepiisk otse perfektsesse nabaauku. Niipalju siis armastusest.

Mõne minuti pärast olin sündmuskohal tagasi, võitluslik plaaster silmal valendamas. Võtsin kasutamiskõlbmatu modelli ja peitsin ühte proovikabiini. Enne väljumist heitsin tema ülakehale kahetseva pilgu. Solvumisest polnud märkigi, kikkis rinnad olid valmis iga kell jätkama sealt, kus elu vahele segas. Selline „alati valmis” suhtumine. Pole paha. Aga mina ei suutnud. Ei saa minust katkist naist armastavat sotsiaaltöötajat. Tuhat perfektset mannekeeni kahel korrusel silma heitmas, no kuidas sa armud niiviisi invaliidi.

Poole tunni pärast mõistsin, et need naised siin pole siiski need. Olid kuidagi liiga kõvast materjalist, rabedad ja külmad. Kui nad millegi vastu puutusid, käis kõle kolksatus. Jah, nad nägid superhead välja, kui need mõningad peadeta eksemplarid välja arvata, kuid eks nad rohkem vaatamiseks olidki. Voodisse sellise kolakaga ikka ei roni. Armastus eeldab elastsust. Mõlemapoolset.

Hammas oli verel. Imelik, et ma polnud rohkem kui nädala jooksul kordagi seksi peale mõelnud. Kirjutasin selle stressi arvele, mida uus situatsioon minus tekitas. Lasin kiiruga silme eest läbi mõned lahkemad sõbratarid – see ajas mind veelgi rohkem keema. Äkki, nagu välk selgest taevast, sähvatas mu silme ees Tartu maantee sekspoe roosakas plafoon. Lükkasin turritava riistvara vasakusse säärde ja hüppasin ratta selga.

... Siin me nüüd lesime, noored, kaunid, õnnelikud ja aina enam rahuldatud. Lui Vutoon ja Kinky Kim, tema võrratu täispuhutav silikoonarmuke. Ümber voodi löövad meelast tantsu kümned ja kümned aroomiküünla leegid (Jyski nädalapakkumine), mässides meid sumedasse kirepilve. Kimi käsi puhkab sõbralikult mu õlal, kui ma seda siin praegu kirjutan. Vaatan tema armunud silmadesse. Mul pudeneb pastakas peost. Jah, kallis, ka mina tahan veel.