Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 13

Üleeilne päev kulus jälle kuidagi tühjalt ära. Raske oli seisukohta võtta edasise suhtes. Kas oodata või tegutseda. Ootamisega oli asi selge. Varem või hiljem pidid nad kõik tagasi saabuma ning elu naaseb enam-vähem oma vanadesse rööbastesse. Jama seisnes selles, et mitte miski ei vihjanud vähemalgi moel, kui kaua see kõik veel aega võis võtta. Veidi mõtisklesin sellegi üle, et kui nad ükskord ilmuvad, kas on nad siis endised. Eks see sõltu arvatavasti sellest, kust nad tulevad. Kui see on mingi paganlik kogunemine kusagil sügava metsa pühas laanes, siis raputavad nad juustest ja riietelt kuuseokkad, küürivad end puhtaks dušigeeli ja šampooniga, vahetavad vanad ulukinahad moetööstuse kiirtoodangu vastu ja toetavad oma kändudel pinnuliseks istutud tagumikud turvaliselt kontoritoolidele. Kõik on tagasi, rahulolevad ja laetud patareidega, valmis jätkama sealt, kus protsess pooleli jäi. Aga mina? Tundub, et mulle oleks sellisel juhul justkui usaldatud korraks valvata selle hüljatud maailma järele. Hoolitseda selle korrashoiu ja säilimise nagu hoiule antud kodulooma eest. Kas seda ühele inimesele natuke liiga palju ei ole? Nad pidid püsti napakad olema, kui mõtlesid, et ma saan siin kõigega hakkama. Kas ma tõesti suudan tunda mingit vastutust karja lollide ees? Sisetunne raputas pead. Aga kui nad ei ole metsas, ei ole merel, vaid hoopis, ütleme, taevas. Ütleme, et päris kaugel kohe, ära viidud. Millised nad sellisel juhul tagasi tulles on? Sulgesin silmad. Kogu mu ettekujutus täitus filmitööstuse klišeedega. Kui nad on röövitud pahade tulnukate poolt, siis viiakse nendega kindlasti läbi hulk võikaid eksperimente, mille tulemusel nad ka ise pahadeks muutuvad. Ning kui nad nüüd tagasi peaksid tulema, ei ole need enam need inimesed, keda mina tundsin. Ema ei ole enam ema, sõbrad ei ole enam sõbrad ja Ülemiste keskuse direktor, saanud teada, et ma olen tema telefoni näppinud, sülitab mulle näkku rohekat happelist lima ning neelab mu seejärel alla nagu anakonda.

Alternatiivid selginesid. Istuda siin heaolukeskuses ja nuumata end konserveeritud hõrgutistega, et minust saaks priske päevapraad kurjale kosmoseelukale. Või relvastuda kaitsmaks oma elu ja oma viiekümne tuhande ruutmeetrist kodu.

Jahipoest sai minu relvakapp. Kogu eilse päeva veetsin katusel, kuhu olin kokku vedanud kastide viisi pudeleid, mis seadsin servale üksteise kõrvale pikka ritta. Päeva lõpuks olin leidnud endale uue sõbra – Beretta Outlander, millega lasin kümnest kümme alates liitrisest Martini Astist kuni Santa Maria aroomisoola topsini.

Täna hommikul ärkasin nelja paiku. Sõitsin Rimi roklaga jahipoodi ja tõstsin sellele kolmemeetrise kummipaadi. Valisin välja paar valmis seatud spinningut, komplekteerisin kastikesse hulga erinevaid lante ja silikoonist tehisussikesi. Mõistagi lisasin paati sikspäki ja portsu kartulikrõpse. Vedasin oma koorma nagu vilunud transamees otse paraaduksest välja läbi parkla Tartu maanteeni. Rokla üle äärekivide lükkamine polnud just kerge ülesanne, aga hakkama ma ilmselt sain. Lõpuks, kui järv juba käeulatuses, peatas mind võrkaed. Tra.

Tagasi koju. Jahipoes oli tööriistadega üsna kitsas. Võtsin ühe kirve ning suure tugeva pussi. Kirves oli hea. Lõhkusin piki posti ülalt alla, painutasin traataia lahti ja olingi päral.

Hommikuselt jahe vesi paitas mõnusalt varbaid, kui paadi vette lükkasin. Aerutasin selg ees järvele, pilk kaugeneval Ülemiste keskusel. Kas mul on nüüd suurim kodu maailmas? Idataevas, läbi õrna roosakashalli vine, upitas päike end uuele ringile. Tundsin, kuidas esimesed soojad kiired mu laupa, nina ja põski ja käsi soojendasid. Aerutada oli mõnus, tuult praktiliselt polnud. Lainepojad loksasid tuhmilt vastu paadi kummist põhja, täites mu hinge määratu rahuga, millesarnast polnud ma kaua tundnud. Kuni korraga, põmaki! Ma olin millelegi nii ootamatult sisse ramminud, et lendasin paadi vööri selili. Ajasin end ehmunult üles. See oli kivi, õigemini mitu rahnu. Üks neist püstisem, terava tipuga, teine selle kõrval selline lame. Kas see oli see muistne Linda kivi? Ma ei teadnudki. Jõin seal ühe õlle, kinnitasin veidi keha ja (piinlik tunnistada) jätsin maha ka väikse stritsli kajakajunnide kõrvale. Ilmselt närvidest.

Ma polnud aastaid kalal käinud. Viimane kord juhtus see kunagi ammu koos mingi sugulasega. Olin siis täitsa laps alles. Seda üllatavam, kui ruttu kõik mälestused ennast ilmutasid. Juba kolmandal korral heitsin spinningut kui kogenud kalastaja. Lant lendas kena kaarega ning kaugele. Mõne minuti pärast tirisin veest esimese ahvena. Sellise päris korraliku, sugugi mitte pisikese. Ja siis alles hakkas tulema. Ahven ahvena otsa, sekka mõni haug. Tõmbasin neid paar tundi, nagu koosneks järv mitte veest, vaid kaladest. Varsti ei näinud ma paadipõhjas enam oma jalgugi. Jalad olid mattunud suud maigutavate, libedate elukate alla, kelle teravad seljauimed kippusid üksjagu torkima. Imestasin kalade koguse üle. Äkki oli keegi inimesed hoopis kaladeks muutnud? Selle järve kohta levis ju nii mõnigi salapärane muistend. Ehk olin ma saatuse soovil neist ühe sünni juurde sattunud? Kreutzwald hõõruks siin heameelest käed rakku.

Tagasi kaldale jõudes asendas mu romantilist muretut meelt aga tusane kalkulatsioon. Mida kuradit ma selle laadungiga peale pidin hakkama. Paljas mõte kalade rookimisest ajas südame pahaks. Viia mõnele kokkuostjale? Aga kus need faking kokkuostjad on? Siin on ainult kuradi valgusfoorid ja liikuvad trepid. Ja kajakad. Vaatasin üles. Persse küll. Loopisin kogu saagi vette tagasi, kus see üksmeelselt heledad kõhud taeva poole keeras. Päikest on vaja, D-vitamiini on vaja, arusaadav. Jätsin paadi koos õngedega järve äärde põõsa varju ja lonkisin õllepurk näpus tagasi koju. Tundsin end idioodina. Läksin poodi, avasin ühe sprotikonservi teise järel, õli valgus mööda lõuga alla ja see piinlik tunne muudkui süvenes. Iga faking suutäiega.