Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 12

Eile ei teinud ma mitte midagi. Lösutasin Euronicsis ja vahtisin filme. Määrisin küpsistele Nutellat ja degusteerisin erinevaid šampuseid.

Täna hommikul leidsin tee keskuse katusele. Midagi keerulist selles ei olnud. Ukse juurde, kust sinna sai, viis arusaamatult lai trepp. Ka uks ise oli tavapärasest suurem, ei tea milleks. Kõndisin katusel, mille kattematerjal tegi selle pehmeks ja vetruvaks, justkui sügiseses metsas sammaldunud mustikapuhmastel. Seest polnud ma aatriumi klaaslagedele mingit tähelepanu osanud pöörata, aga siin, katusel, seisid mu ees korraga kolm läbipaistvat püramiidi. Nagu Egiptuses, ainult et väiksemad. Vaatasin ülalt sisse. Otse all liikusid eskalaatorid. Mu peas kogus hoogu kahtlustav mõttearendus. Mis siis, kui see avar katus siin on hoopis üks maandumisplats? Kusagilt kõrgelt taevast või isegi veel kõrgemalt, ütleme, sealt päris pimedusest kohe, võtab mõni radaritele nähtamatu objekt suuna kolme kristallpüramiidi poole, maandub pehmelt ja hääletult siia katusele, avab luugid ja… Mis edasi? Kas väljub temast suurte mustade silmadega tulnukaarmee, kes viisakalt üksteise sabas sisenevad laiast uksest, laskuvad laiadest treppidest, valivad igaüks endale Samsonite’i poest sobiva kohvri ja sõidavad seejärel ruladega Russalka juurde, kus neid tervitab külili vajunud kruiisilaev? Brrrr. Või toimub liikumine just vastupidises suunas? Salajasele kutsele alluvad inimesed hülgavad oma kodud, töökohad, autod ja voodid ning ruttavad siia, üles nendest treppidest, otse lennumasina peibutavale pardale, kinnitavad turvarihmad ja siuhti… Ning juba mõne hetke pärast närivad huuli või küüsi valguskiiruse jubetus turbulentsis.

Jalutasin vetruvatel jalgadel kogu katuse läbi. Heledad pilvemürakad seisid tardunult sinises taevas, nagu vatist sõjamasinad rünnakukäsu ootel. See päevi kestnud tuulevaikus varjas endas midagi õudsat, midagi hauatagust, mis mu ihukarvad püsti ajas. Kõrv otse janunes mõne tuttava heli järele. Millal olin ma viimati tuult kuulnud? Järv paistis, aga mitte palju. Õige kaugelt torkisid horisonti vanalinna keskaegsed jumalakojad. Punasevalgetriibuline korsten mõjus siit vaadates hüperreaalselt, justkui oleks see Toomas Vindi maalitud. Üldiselt tundus lõputu taevalaotuse ja minu pehme jalgealuse vahele jääv silmapiir kuidagi kitsas. Vähe oli seal, mida vaadata. Lähenesin keskuse nimesildile. Selja tagant toetas seda laste turnimisatribuuti meenutav metallkarkass. Peatusin oma viis-kuus meetrit kõrge Ü tähe juures. Tema meetrise läbimõõduga silmad aukartustäratavalt jõulise nina kohal vahtisid mind veidi ehmunud ja süüdistaval pilgul. Sihuke etteheitega lõppev tähestik. Üksindust see mitte just julgustav silmavaade mõistagi ei leevendanud.

Pärastpoole tuli tahtmine minna lennujaama siinsamas keskuse kõrval. Isegi tõkkepuu avanes, kui nupule vajutasin. Automaadi kitsas suu näitas paberist keelt. Võtsin parkimistalongi, teadmata miks. Ühe otse ukse ette pargitud takso tagaluuk seisis pärani lahti. Pagasiruumis lebas kohver. Uurisin nimelipikut: keegi Jens Schröder, kleepsu järgi hinnates Taanimaalt. Lennujaama sees polnud loomulikult kedagi. Pikast ekraaniderivist kolm kutsusid registreerima Kopenhaageni lennule kaheksa päeva tagasi. Nukraks tegi, kuidas mu kodumaa ajale jalgu on jäänud. Mõned kohvrid ootasid kummilindil, sildid ilusti külge kleebitud: CPH-MIL ja CPH-MAL. Millimallikas Milanost Malagasse. Läbisin turvakontrolli, tegemata välja paarist hädisest piiksust. Võtsin puhvetist õlle. Jõin ja lonkisin niisama. Peatusin poekese ees, mis müüs kõiksugu Eestiga seotud kraami. Asjakesed seisid ilusti riiulitel pikkades puutumata viirgudes. Kõik müümata, olgu eksootika või nostalgia.

Väravas number 6 vilkus viimane pardalemineku kutse. Läksin vaatama. Lennuk täiesti tühi, istu kuhu tahad. Esimestes äriklassi ridades vedelesid Financial Timesid ja mõned iPhone’id, allalastud lauakesel seisis lahtunud vahuvein, uppunud kärbes sees. Tagapool paar päevalehte, mõned ajakirjad ja raamatud, suust pudenenud lutt ja veidi katkine kuuldeaparaat. Aeg seisis, kõik seisis, ainult mina ei seisnud. Olin siin justkui kahe sekundi vahele kinni kiilunud, vangistatuna mikroskoopilisse silmapilgutusse. Nagu valele sagedusele sattunud värelus, mis teistega kunagi ei kohtu. Nagu üksik vari kehadeta maailmas. Istusin kokpitti, haarasin juhtkangist, aga lasin kohe lahti. Ma ei oska autotki juhtida, mis siis, kui see elukas siin ellu peaks ärkama?

Heitsin pilgu küljeaknasse. Triibuline tuulekott rippus elutult nagu kasutatud kondoom. Läbitõmmatud maailm püsis vaikne. Ei rõõmu, ei kurbust, vaid kõikehõlmav hääletu raugus.