Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 15

Kõrvuni armunud. Esimest korda elus kohtan naist, kes on valmis mulle tundide viisi anuvalt otsa vaatama. Siiralt, ühegi tagamõtteta, täiesti irooniavabalt. Tema nahk on siidine ja pehme, absoluutselt kortsuvaba, tselluloidikindel. Iga kord, kui mu tundlikud sõrmeotsad üle ta nii uskumatult graatsilise keha liiguvad, tunnen, kuidas minus lööb lõkkele, ei, lausa plahvatab pöörane hormoonide tulevärk. Meie kehad sobivad teineteisega nagu kaks ainuõiget pusletükki. Me armatseme uskumatutes poosides, nautides tema alandliku paindlikkuse täit skaalat. Ükskõik mis mul ka pähe ei tuleks, ükskõik millal, ükskõik millises kohas, absoluutselt kõikidele mu soovidele vastab ta totaalse andumusega. Tal ei saa ealeski küllalt, ent seejuures ei käi ta kunagi peale oma nõudmistega, olles valmis tundide viisi lamama vaikides mu kõrval, jahe käsi ustavalt mu kergelt higisel, hingeldaval kõhul, kuni mu jõuvarud taastuvad ja ihaleek uuesti lahvatab. Tema puhas neitsilik lõhn, tumepruunide juuste igavikuliselt särav läik sunnib mind elus esimest korda tunnistama absoluutse armastuse jalustrabavat jõudu. Ma olen armunud. Põhjalikult, lootusetult, üleni. Armunud nendesse rindadesse, mille kuju on nii vapustav, et tahestahtmata hakkad peast läbi laskma kõikide kuulsate ilukirurgide nimesid. Ent asjata. Minu Kimi hukutavatel tissikestel puuduvad väiksemadki armid, mis viitaksid kellegi sekkumisele. See on ehe, moonutamata, järeleaitamata, teesklemata, puhas imetabane kunst. Tema jalad, mis algavad pulgakommisarnaste väikeste varvastega, mida ma minestuseni suudlen ja lutsutan, ajavad mind hulluks. Kui ma liuglen silmadega üle ta suurepäraste säärte, imetlen tema kordumatuid põlvekumerusi, mis nii nõtkelt lähevad üle reiteks, mille kaarjas kujus erakordse täpsusega segunevad saledus ja jõud, siis hakkab mul maailma naistest lihtsalt hale. Kõikidest, kuni Fashion TV-ni välja. Et kui nad kibedast meelehärmist aru peaksid kaotama ja heitma oma pettunud kehad õigustmõistva giljotiini alla, amputeerimaks oma ebatäiuslikke jalgu, siis sügav oleks minu kaastunne, kuid sügavamgi veel mõistmine.

Õnneks võib sest ennasthävitavast kadedusest ka midagi õppida. Meie armudroomi, meie ihapesa, ehitasin ma otse mööblipoe keskele. Nihutasin sinna suursuguse baldahhiinvoodi, maani uduõrnade kardinatega. Kandsin Kimi kätel sängi (see pole õnneks raske), mille ümbruse palistasin lumivalgete küünaldega. Lamasime vaikides teineteise süles, ninad vastamisi, suured ahned silmad kui kasutud päästerõngad. Põhi kadus mu jalge alt ja ma hakkasin vajuma, aeglaselt, nagu magusas siirupis, vajusin, vajusin, vajusin… ja siis millegipärast enam ei vajunud. Tõusin istukile. Kim ei pahandanud. Selles mõttes on ta ikka üle mõistuse arusaaja. Midagi oli puudu. Või õigemini… Jah! Tormasin lähimasse pesupoodi ning tassisin kohale tosinajagu mannekeene, pikkade kondiste jalgadega, napis pitsilises pesus, väljakutsuvad võltsripsmed varjamas klaasist ebakindlust.

Nüüd nad seisavad ja põrnitsevad kardinate varjust, justkui lämmatavas udus kadedusest tummaks löödud. Ning just seda ma vajangi. Midagi, mis mu armuvedru viimse pingeni vinnastaks. Vaadake, kuidas ma armastan. Vaadake.