Читать книгу Lui Vutoon - Armin Kõomägi - Страница 8

Ärkasin kodus ja esimese asjana hakkasin puudust tundma. Söögist, sõpradest, puhtast pesust. Uskumatu, kui ruttu võib külmik tühjeneda, kui ema kodus pole. Võtsin mobiili ja kukkusin helistama: Aaron, Aiku, Age, Brunn, Citykas, Dänn, Dildo, Eesel, ema, Frodo jne, algusest peale. Välja lülitatud või võrgust väljas, kõigil. Valisin järjest edasi ühtegi kontakti vahele jätmata kuni Xenja, Ylemuse ja Zorroni – sama tulemus. Mida vi…? Täielik emmvee. Mitte et mul neid nagu nii väga vaja oleks, aga ikkagi, kus nad on? Lülitasin sisse teleka. Kanalid näitasid valdavalt tühjust, sellist musta-valgesäbrulist. Ühest kohast jooksis mingi vana vestern, kus tolmuse näoga kauboi lükkas kaabu revolvriga kuklasse ja sülitas maha, silmad täis võidukat põlgust. Ühel teisel kanalil istusid neli tšellisti, noodipuldid ees, ja ootasid midagi. Proovisin raadiot. Sama tapeet, mis varem. Läksin Facebooki ja Twitterisse, kus viimased sissekanded pärinesid teisest juulist. Ka välismaalaste omad. Tšekkisin Delfit. Üleüleeilsete uudiste ümber vilkusid alati värsked bännerid. Ei tea, kauaks need niimoodi vilkuma jäävad? Ja kellele?

Vaatasin aknast välja ja katsusin mõtelda. Inimesi pole, koeri, kasse samuti mitte. Linnud on. Tapsin ühe kärbse. Putukad samuti. Ja mina. Linnud, putukad ja mina. Absurd. Uhkeks see analüüs nüüd küll ei teinud. Korraks tekkis tahtmine aknast alla viskuda ja järele proovida. Kumb ma siis olen, lind või putukas.

Midagi oli valesti. Kui kõik on ära, siis pidin ju mina ka ära olema. Mõni tappev viirus? Neutronpomm? Vaevalt, laipu ju pole. Küüditamine ehk? Kes küüditas? Kuhu? Kurat, ei ole võimalik, me kuulume ju NATO-sse ja Euroopa Liitu. Ufod? Kamoon.

Läksin välja. Tühi kõht andis tunda. Alles nüüd taipasin Tartu maanteed täpsema pilguga uurida. Trammid seisid kus juhtus, nagu ka sõidukid. Mõni auto oli teisele tagant sisse pannud, aga tundus, et mitte kuigi suurel kiirusel. Pigem oli taganttulija eesolevaga sõbralikult põkkunud. Üks soome numbrimärgiga Opel puutus esiotsaga vastu liiklusmärki. Vaatasin salongi, esiistmel vedeles lahtivolditud Tallinna kaart, tagaistmel tühjad lastetoolid, mille vahel kaks räsitud Angry Birdsi nukku. Edasi lonkides möödusin lapsevankrist. Nööpisin katte ettevaatlikult lahti. Tühi. Ainult mingi kõrin veidi näritud otsaga. Võtsin selle kätte, raputasin ja korraga ehmusin. Nii vali heli! Vaatasin enda ümber. Täiesti irreaalne vaikus, nagu vaakuumis oleks. Kuulatasin. Tahtsin silmi sulgeda, aga millegipärast ei jätkunud julgust. Mul hakkas väga kõhe. Linn on, majad on, trammid ja autod on, aga helisid ei ole. Võtsin kõristi kätte ja liigutasin vaikselt, nii vaikselt, et suutsin eristada iga üksiku terakese häält. Lisasin tasapisi hoogu, pöörates end samal ajal 360 kraadi. Kõrin valjenes, kusagilt kurgusügavusest hakkas kostma madal „Aaaaaaaaa…”. Tõstsin plastlelu peakohale, vehkides aina intensiivsemalt. „AAAAAAAAA…” Hääl tugevnes ja surus valusasti rinda, justkui paisuvesi, mis tammist jagu tahab saada. „AAAAAAAP-PIII-II!”

Ja siis jälle vaikus. Nonsenss. Sellises hääletuses võib hulluks minna. Pistsin kõristi taskusse ja astusin edasi. Mingigi heli vähemalt.

Kõndisin vahelduseks keset tänavat, vaadates aeg-ajalt selja taha. Fooride optimistlik kindlameelsus ajas vaata et naerma. Kujutasin ette, et kui kõik peaks ühel hetkel maailmas millegipärast otsa saama, siis kusagile jääb kindlasti mõni tubli ja ennastsalgav valgusfoor. Kord peab majas olema, fakkjee.

See viis mu mõtted elektrile. Äkki tuleks Narva Elektrijaama helistada. Kindlasti tukub seal suure tähtsa puldi taga mõni unine tehnik, kes sarnaselt minuga on grandioossest kadumisest ebaõiglaselt kõrvale jäetud. Leidsin netist energiafirma numbri, aga sinna helistades pidin kuulama jälle seda tühist automaatmuusikat, mille igavesti korduv lapsik meloodia kaotab mõne minuti järel kogu oma võltsi optimismi, mässides sind lõpuks paksu kleepuvasse masendusse. Miks muusika? Miks mitte kirjandus? Ma olen valmis kuulama läbi Tammsaare kogutud teosed, kui te mind teenindada ei taha. Ainult palun ärge mõnitage selle romantilise saksofoniga.