Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 13

Marie de Couci ootas, kuni tema abikaasa kantsler oli kantselei ametnike ja teenrite saatel välja läinud. Alexander vaatas talle otsa ja ootas. Ta oli terve pärastlõuna kestnud pingelisest arupidamisest väsinud. Ta tahtis süüa, veini ja puhata. Naise näol oli endaga rahulolev ilme ja Alexander tundis, kuidas südame alt läheb õõnsaks. Miks naine ometi leiab halbadest uudistest nii patust naudingut? Kahtlemata on tal teatada halb uudis.

„Kas sul on mulle midagi öelda, mu kallis?”

Marie vaatas põrandale, ilme looritatud. „Mu lord, kui mina seda sulle ei ütle, siis ütleb keegi teine. Sa pead teadma.” Võidurõõmus pilk, mille ta mehele viskas, oli nii põgus, et oleks tollel äärepealt märkamata jäänud. „Leedi Chester on tütrega lapsevoodis.” Ta vaikis veidi. „Oma abikaasa tütrega.”

Alexander oli ammu õppinud oma ilmet talitsema, et see midagi ei reedaks. Ta ei paku oma naisele iial seda rahuldust, et näitab välja, kui suurt valu see uudis talle valmistas.