Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 28

Alexander lamas tekikuhjal ja vaatas seesitud purjesid. Peas tuikas, silme ees ujus. Masti hoidvate taakide rägastiku tagant paistev taevas, särav ja sinine, tundus liikuvat, tukslevat justkui verd pumpav süda.

Ta kuulis omaenda oigamist ja tundis kohe laubal märja lapi leevendavat jahedust. Peab sundima end tõusma. Peab end meestele näitama. Kus nad on? Ta oigas jälle, püüdes pead tõsta, kuid langes kohe tagasi. Jeesuse luude nimel, kui haige ta on. Mis tal viga on? Kas ta on midagi sisse söönud või on see seotud neetud peavaluga? Ta polnud elus kordagi haige olnud. Võidelda polnud vaja olnud. Visiit oli olnud rahulik, isegi edukas. Ta sulges silmad, aga valu ei kadunud.

„Sire.” Lähedalt kostis hääl, mis püüdis tungivalt tema tähelepanu. „Sire? Kas sa kuuled mind?”

Muidugi kuulis. Kas see lollpea siis ei näinud, et kuulis? Ta püüdis silmi avada, aga oli selliseks pingutuseks liiga väsinud.

„Sire, me viime su Kerrera saarele.”

Kuningas keeras rahutult pead. Pole vaja. Ta arvas, et oli seda valjusti öelnud. Aga tema ise oli ju selle käsu andnud; oli käskinud ennast kaldale viia. Ta oli seda tungivalt nõudnud, enne kui see neetud haigus oli nii hullusti võimust võtnud, siis, kui ta oli veel piisavalt tugev, et rääkida. Kaks laevastiku vanemkaptenit põlvitasid tema kõrval ja vaatasid teineteist mornilt. Üks võttis ära purjest tehtud aseme.

Kaks päeva lamas Alexander haigena Kerrara saarel Obani lahes. Kolmandal päeval andis palavik järele ja ta tegi silmad lahti.

„Eleyne?” Ta nägi naist selgesti, too istus aknaorvas, juuksed hiilgasid päikesepaistel. Alexander naeratas. Kuidas Eleyne oli kurjustanud, kui Alexander oli teda õrritanud läikivasse kastanikarva sugenenud hõbedaste viirgude pärast. Ta oli rõõmus, et naine oli tulnud Šotimaale tagasi. Kui Eleyne ära läks, igatses Alexander alati tema järele – nii väga, nagu oleks ta ihuliikmest ilma jäänud.