Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 24

Samal õhtul kutsus kuningas Henry Eleyne’i oma erakabinetti. Ta polnud üksi. Poeg oli tema juures. Kaheksa-aastane Edward oli oma vanuse kohta pikka kasvu, väga kõhn ja omal moel niisama nägus nagu isa. Poisil, keda tema isa õukondlased ninakuse ning salvava ja pahatahtliku keele tõttu eriti ei sallinud, olid Woodstockis oma eluruumid ja oma majapidamine. Uue õpetaja, Wakeringi Peteri käest jalga lasknud, istus ta väikesel järil ja ootas kannatamatult, et saaks ratsutama minna. Ta vahtis sisenevat Eleyne’i vimmakalt, too tundis lapse pilku ning vaatas teda kuningale reveranssi tehes. Edward põrnitses altkulmu vastu. Talle ei meeldinud sissetükkijad kallil ajal, mil isa oleks pidanud olema ainult tema päralt.

Henry ei teinud poisist väljagi. Eleyne ootas vaikides, et ta rääkima hakkaks, kuningas aga kõndis väikese kauni mosaiikakna juurest ukseni ja tagasi, seejärel läks kõrge kirjutuspuldi juurde.

„Su ehe on siin.” Henry võttis selle üles ja kaalus käes.

Eleyne tundis südant võpatavat, kuid jälgis valvsa pilguga Henry nägu, püüdes tema ilmet lugeda. Edward piidles ripatsit uurivalt.

„Ilus asjake,” sõnas Henry viimaks, tegemata vähimatki liigutust, et see talle anda.

„Tõepoolest, sire, ma olen sellesse väga kiindunud.”

„Sa ütled, et skottide kuningas kinkis selle sulle.” Henry vaatas üles.

Eleyne neelatas ja noogutas, teadmata, milleni see jutuajamine viib. Edward kuulas igat sõna; ta oli hakanud isa õukondlaste kohta käivat huvitavat nipet-näpet väga vilunult kõrva taha panema.

„Ma ei taha Alexanderit solvata,” jätkas Henry mõtlikult. „Ma austan teda ja pean temast lugu, nagu sa tead, ja olen väga kiindunud tema õesse Pembroke’i krahvinnasse … aga ma ei taha solvata ka Prantsusmaa kuningat, kes loomulikult toetab skottide kuningannat.” Ta keeras Eleyne’ile selja, ripats endiselt käes. „Ma ei saa avalikult leppida su Šotimaal käikudega,” jätkas ta pikkamööda, „ega või vastutada su abikaasa diskreetsuse eest. See mees on tulipea ja joodik.” Ta sirutas käe ja poetas fööniksi Eleyne’i pihku. „Soovin sulle head, õetütar, aga minu meelest on kõige parem, kui ma su käikudest rohkem ei kuule, kas mõistad?” Kuninga läbitungivad sinised silmad hoidsid Eleyne’i silmi oma pilgu kütkes. „Vastutasuks mu töntsi pilgu eest oleksin tänulik, kui kannaksid hoolt selle eest, et su vennapojad toetaksid lepingut Walesiga. Enne kui küsid: ka Isabella de Braosest ei taha ma enam midagi kuulda. Mind kiusatakse selle naisega hommikul, päeval ja öösel. Ma ei soovi temast enam midagi kuulda, ma ei soovi Sir Robert de Quincyt enam näha.”

„Sir Robert lahkus lossist, isa,” pistis Edward vahele, „ma kuulsin, kuidas ta ütles prints Llywelynile, et läheb.” Ta vaatas Eleyne’i veidralt kaalutleva ilmega.

Kuningas keeras end ringi. Ta oli unustanud oma vanima poja juuresoleku. „Oota mind hoovil, poeg,” ütles ta järsult.

„Jah, isa.” Edward hüppas püsti ja kummardas alandlikult. Ta pöördus ukse poole, ent seisatas. „Sir Robert oli väga vihane,” poiss naeratas õelalt. „Ta ütles leedi Eleyne’i kohta igasuguseid inetusi.”

Eleyne pigistas silmad kinni. Mida Robert ka öelnud oli, ta ei tahtnud seda kuulda. Ta pigistas kallihinnalist fööniksit kõvasti nagu talismani. Silmi lahti lüües tabas ta Edwardi teraselt uuriva pilgu.

„Ta ütles, et keegi ei tohiks leedi Eleyne’i usaldada,” kiirustas Edward edasi rääkima, enne kui isa jõuaks teda keelata. „Ta ütles, et leedi Eleyne on nõid ja mõrvar.”

„Aitab, Edward!” kõmistas Henry. „Ma käskisin sul väljas oodata.”

„Jah, isa.” Edward langetas silmad. Tal olid poisi kohta üllatavalt pikad ripsmed. Need andsid talle lausa häbeliku välimuse. „Ma arvasin ainult, et sa tahad teada, mida ta ütles.”