Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 16

Dyserthi lossi komandant Philip de Bret tegi tema ees seisvale vaimulikule aupakliku kummarduse ja vaatas Isabella poole. „Aberffraw’ printsess on olnud siin väga teretulnud külaline, mu lord abt.”

Basingwerki abt kummardas vastu. Mõlemad pöördusid nagu üks mees Isabella poole sellise näoga, justkui kõnniksid nad õhukesel jääl. Naine vaatas pahuralt vastu. „Niisiis? Miks sa mind näha tahtsid, mu lord abt?”

„Nagu sa tead, printsess, oli su kadunud abikaasa meie kloostri eestseisja …”

„Ja toetas seda heldelt.” Isabella hääl oli salvav. „Kui tulid annetust saama, mu lord abt, siis sul ei vea. Mul pole raha, enne kui mu elatis on kindlaks määratud.”

„Sa said minust valesti aru, printsess.” Abt kummardas jälle. „Ma ei tulnud sinult heldust paluma.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Tulin kuninga käsul.”

„Oo?” Isabella vaatas talle umbusklikult otsa.

„Tema kõrgus on otsustanud, et esialgu …” Abt pidas pausi ja noolis närviliselt huuli. „…tahab ta, et sa läheksid Godstow’ õdede juurde.”

„Mida sa sellega tahad öelda?” Isabella käed olid külmaks tõmbunud.

Henry oli lõpuks ikkagi lubanud Owainil saada Dafyddi järglaseks, aga alles pärast seda, kui Owain ja tema vend Llywelyn olid tunnistanud Inglismaa Henry oma süserääniks.

Abt otsis de Bretilt pilguga tuge. „Tema kõrgus nõuab, et eskordiksin su Godstow’sse. Ta leiab, et kõrgestisündinud lesena …”

„Ta ei tee minust nunna!” Isabelle hääl kerkis teravalt. „Loodan, et tema kõrgus ei sunni mind sinna jääma.”

Abt kehitas õlgu. „Ma sain käsu, madam, viia sind leedi Flandrina, Godstow’ abtissi juurde. See on kuninga käsk.”

„Ma ei lähe! Ma abiellun uuesti!” Isabella vaatas meestele kordamööda meeletu pilguga otsa. „See on sellepärast, et ma ei saa lapsi, eks ole? Ükski mees ei taha mind, kui olen aher. Aga ma saan lapsi! Küsige kellelt tahes. Mulle pandi needus peale. Aga needust saab maha võtta …”

„Printsess.” Vana abt vangutas pead. „Palun ära piina ennast. Ma olen kindel, et see on ajutine asjakorraldus.”

„Kindel? Kuidas sa saad kindel olla?” Isabella käed värisesid. „Egas kuningas sulle ometi südant puista? Ei, kus sellega. Aga kui nad panevad mu luku taha ja jätavad sinna igaveseks?”

„Miks nad peaksid seda tegema?” Philip de Bret sundis end rahulikult rääkima. Ta ei sallinud ärrituvaid naisi ja seda siin veel eriti. Pärast seda, kui Isabella oli Dyserthisse saabunud, oli kuningliku lossi ladus valitsemine jäänud Philipi muredest kõige väiksemaks. Teda oli ikka ja jälle kutsutud aina marulisematele jutuajamistele printsessiga, kelle Henry ja naise kaks vennapoega olid andnud Philipi hoolde kohe, kui oli teatatud Dafyddi surmast.

„Kui Eleyne jäi leseks, ei saatnud kuningas teda nunnakloostrisse.” Isabella hääl oli võtnud pingul, närvilise, vinguva tooni. „Miks ta siis minu sinna saadab? Pealegi Godstow’sse. See on nii kaugel. Ei, ma ei lähe. Pöördun Aberisse tagasi, kuni mu elatisraha on korraldatud.”

Abt ohkas. „Printsess, mul on kahju, aga see pole võimalik. Inglismaa kuninga käsku peab täitma, ühtlasi on see Aberffraw’ uue printsi soov.” Ta noogutas endaga rahul olles. Nood kaks poissi, oli ta kuulnud, polnud jõudnud ära oodata, et Isabellast lahti saada!

„Ei, ma keeldun.” Isabella viibutas sõrme abti nina all. „Väga kahju, mu lord abt. Kurb sulle pettumust valmistada, aga sa pead minuta tagasi minema.”

Ta võttis abti käe, põlvitas, suudles kombetäiteks tema sõrmust, õigemini õhku külmas sõrmes oleva niisama külma ametüsti kohal, tõusis ja pühkis toast välja.

De Bret kehitas õlgu. „Ma lootsin, et meil ei tarvitse jõudu kasutada.”

„Mina samuti.” Abt vaatas nukralt ukse poole, mis ikka veel värises hoost, millega Isabella oli selle enda järel kinni lajatanud. „Vaene naine. Ta on selliseks vangipõlveks veel liiga noor.”

De Bret kergitas kulmu. „Üllatav kuulda, et kõigist inimestest just sina nimetad kloostrisse minekut vangipõlveks. Karmilt öeldud.”

Abt kortsutas kulmu. „Mis muud see ikka on, kui postulant tõrgub ja peab jääma sinna elu lõpuni?”