Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 19

Udu lasus rohul, hõljus puude vahel, peitis jõe. Eleyne ratsutas aeglaselt, ohjad lõdvad, silmad enda ees künkal. See paistis taeva taustal siluetina, koonusekujuline, mitte eriti kõrge, vana kindluse varemed olid kuupaistel selgesti näha. Ta sai kohe aru, miks Alexander oli valinud just selle koha. See kuulus nüüd vanale rahvale, haldjatele. Kohalikud ei lähe selle ligigi. Eleyne värises, tundes kuklakarvu turri tõusvat, ja nagu tema mõtteid aistides lidutas Tam Lin kõrvu ja keeras end külitsi hämaruse poole.

Alexanderi hobune oli juba seal, seisis puude all kammitsas. Eleyne sidus Tam Lini tema kõrvale ja seisis viivu künkatipu poole vaadates, Donnet kõrval. Kuu oli kõrgemale tõusnud, maast kaugenenud, selle valgus polnud enam mahe ja hajus. Nüüd heitis kuu lammaste pügatud pehmele rohule külmi armutuid kiiri. Seelikusaba kätte võttes käskis Eleyne Donnetil paigale jääda ja hakkas nõlva mööda üles ronima.

Tippu jõudmise ajaks oli tema süda hakanud taguma, kurk kuivas ja kiskus kokku. Ta peatus ja vaatas ringi, et hingamine rahuneks. See oli vist iidsete piktide linnus. Hiiglasuured rohmakalt tahutud kiviplokid lamasid rohul lausa pööraste nurkade all, heites kuupaistest hõbedasele maapinnale musti varjukiile. Sügaval all laius Tweeddale, madal jõeorg pilgeni täis udu. Eleyne pani silmad kinni ja tegi ohutismärgi. Nad olid endiselt siin, nood muistsed, jälgisid.

Alexander istus müüriplokil, mähkunud paksu mantlisse, käed põlvede ümber. Paljas mõõk lebas tema kõrval, tera kiiskas kuupaistel.

Eleyne läks sõnatult kuninga juurde, jäi tema ees seisma ja vaatas loori tõstes talle otse näkku. Kui mees teda enam ei taha, saab ta kohe aru.

Alexander naeratas. Ta tegi mantli hõlmad lahti ja tõmbas naise enda vastu. Tükk aega ei lausunud kumbki sõnagi.

„Nõnda. Viimaks ometi tüdinesid oma abikaasast?” küsis Alexander lõpuks.

Eleyne’i silmad läksid suureks. „Ma ei ela oma abikaasaga; ma pole teda pärast Joanna sündimist näinudki.”

„Joanna.” Alexanderi hääl oli mõtlik, siis ta jätkas: „Miks sa siis tulekuga nii kaua ootasid?”

„Ma ei teadnud, kas sa tahad mind.”

„Kas ma tahan sind!” kordas kuningas. „Ma tahan sind nii väga, et oleksin äärepealt hulluks läinud, kui mulle öeldi, et sa olid de Quincy juurde tagasi läinud.”

„Kes seda ütles?”

„Kuningas Henry.”

„Ja sina uskusid teda?”

Alexander oli natuke aega vait. „Kuningad peavad olema üksteise vastu aumehed, Eleyne. Sa ei teinud mu kingitustest ega kirjadest välja. Arvasin, et sa ei taha minust enam midagi teada. Lapsest kuulnud, mõtlesin ma vist, et kui kaks eelmist surid …” Mehe hääl katkes.

Eleyne naeratas nukralt. „Ma tahtsin sind, mu lord. Mitte kirju ega kingitusi. Ma tahtsin sind.”

Alexander tõstis pikkamööda käe ja puudutas Eleyne’i nägu. „Miks sa nüüd tulid?” küsis ta hiljukesi.

„Sa kirjutasid, et ei suuda enam minuta elada. Ma küll kahtlustan, et Rhonwen pani sulle sõnad suhu, aga just seda mul oligi vaja kuulda.”

Kuningas raputas pead. „Ma teadsin ise, mida öelda, naine. Leedi Rhonwen soovitas seda lihtsalt korrata. Armas Kristus! Kuidas me ometi võisime raisata nii palju aega? Iga mööduva päevaga olen sind aina rohkem oma embusse igatsenud!” Ta tõmbas Eleyne’i kõvemini oma rinnale. „Siia tulles hakkasid sa vastu oma kuningale, Eleyne.”

Eleyne puges talle kõvemini kaissu. „Ma hakkaksin vastu kogu maailmale, kui sina seda tahaksid,” ütles ta. „Pealegi on mul Šotimaale veel poeg sünnitamata. Poeg, kes jääb ellu ja saab ühel päeval kuningatesoo esiisaks.” Ta pani sõrme mehe huultele. „Ära kortsuta kulmu. Ma tean, et sina ja mina ei saa iial abielluda. Lepin sellega, et olen su armuke. Oma laste legitiimsuse jätame saatuse otsustada.”

Kui nad suudlesid, tõmbas Eleyne oma pihiku lahti. Alexanderi sõrmed olid karedad ja kuuvalguses kivist külmad ning Eleyne kuulis end õhku ahmivat, kui mehe käed ümber tema alasti keha libisesid.

„Ma ei lase sul enam iial ära minna, Eleyne,” sosistas Alexander. „Tahan, et oleksid igavesti minu.”