Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 6

Gracechurchi tänava majas valitses pilkane pimedus. Väljas mustendas taevas, kõu kõmises kitsa hoovi kohal, vihma kallas, ladises lompideks, vesi kihutas mööda rentslit, kandes kaasa prügilaviini. Ehkki oli keskpäev, põlesid majas küünlad.

Robert de Quincy seisis laua ääres. Ta hoidis käes Inglismaa kuninga pitseriga dokumenti.

Eleyne vaatas seda kamina juurest, tegemata katsetki seda enda kätte võtta.

Robert pani dokumendi lauale. „Ole hea. Ma pidasin sõna. Kuninga luba minna Towerisse vend Gruffyddit vaatama.”

„Tänan.”

Eleyne’i juuksed olid tagasi kasvanud. Ehkki ta oli ainult kahekümne kuue aastane, paistis punakuldsetes kiharates, mis olid endiselt taltsutamatud, hõbedasi viirge. Eleyne’i nägu oli endiselt ilus, kuigi laubal olid armid, mis jäid osaliselt peakatte varju; ka suunurgas oli arm; üht kätt moonutasid üle sõrmenukkide jooksvad pingul, läikivad punased armid.

Robertil oli see kolme aasta jooksul alles teine kord Eleyne’i näha. Kuningas Henry oli tal selge sõnaga keelanud Fotheringhaysse minna ja Robert polnud küsinud, mida Henry teadis või kust tuli surve Eleyne rahule jätta. Ta oli hulk aega oma elu pärast kartnud, siis oli hirm pikkamööda järele andnud ning ta oli lakanud üle õla tagasi vaatamast ja pistodahoopi ootamast. Nüüd oli ta tulnud Chesteri krahvinna linnamajja kuninga kirja tooma, jälle endistviisi kehklev – vähemalt kuni Eleyne’iga kohtumiseni. Naise kalki näkku vaadates kippus Roberti enesekindlus kaduma.

„Kas su käsi käib hästi?” Robert naeratas ebalevalt.

„Jah.”

„Ma lähen parem ära.” Ta oli tulnud käskjalana maad kuulama, lootes võita Eleyne’i poolehoidu, kui aitab tal Gruffyddiga kokku saada. Naine läks laua juurde ja võttis dokumendi kätte, aga tema ilme polnud põrmugi julgustav.

„Eleyne …”

„Palun mine nüüd.” Eleyne’i hääl oli tuhm. Ta pani käed risti, hoides kirja tugevasti rinnal nagu kilpi.

Robert kehitas õlgu, läks ukse juurde, tegi selle lahti ja jäi kõhklema. Ta keeras end ringi. „Tervita oma venda minu poolt.”

Eleyne ei vastanud. Ta seisis veel kaua pärast Roberti lahkumist liikumatuna.