Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 18
XIII
ОглавлениеLinnuse suures kojas oli rahvarohke nagu ikka ja Alexander oli pärast keskpäevast söömaaega heas tujus. Ta oli käskinud oma hobuse ja pistriku valmis seada ning ootas pärast aadlike seltsis veedetud hommikupoolikut pärastlõunast jahti. Marie oli lahkunud lauast varakult, et minna poega poputama. Isegi see üürike armuaeg tegi kuninga tuju paremaks.
Ta tõusis rahuloleva ohkega lauast ja hakkas aeglasel sammul ukse poole minema. Juba ta kuuliski, kuidas hobused hoovil oodates kapjadega munakive kaapisid, kuidas pistrik talitaja rusikal oodates kõrgelt ja kimedalt hüüdis.
Alexander ei osanud öelda, millega see naine tema pilku püüdis – vahest oma täieliku liikumatusega keset suurt siginat-saginat. Peakallakuga, millega ta ukse kõrval varjus pealetükkimatult ootas? Ereda päikesevalguse vihk, mis immitses tantsisklevate tolmukübemete müriaadi saatel kõrge laega suurde kotta, tegi varjud veel tumedamaks. Alexander kissitas silmi ja jäi jala pealt seisma. Ka teda ümbritsev summ seisatas, kuid jutuvada ei lakanud; kapjade trampimine ei lakanud. Ometi kuulis ta selle naise vaikimist: tema vaikimist ja tema väge.
Armas Kristus! Eleyne oli viimaks ometi tema juurde tagasi tulnud. Viimaks ometi oli ta oma abikaasast tüdinenud ja tulnud tagasi.
Alexander vaatas vilksti ringi. Keda võiks usaldada? Keegi teine polnud Eleyne’i ära tundnud; keegi teine polnud teda üleüldises melus märganudki.
Alexander läks edasi, näitamata välja, et oli teda näinud, astus trepist alla hobuse juurde. Alles siis kutsus ta ühe tallipoisi ja sosistas talle midagi kõrva. Tallipoiss leidis naise endiselt varjus seismas, aga nüüd oli too üksi. Ta piidles naist uurivalt ja kehitas õlgu – polnud tema asi, kui kuningas tahab mängida mõistatusmänge tihedalt looritatud linnanaisega, kel polnud oidu panna õukonda tulekuks selga parim kleit. Tema asi oli vaevatasu, mis oli talle lubatud sõnumi kohaleviimise eest.
Naise naeratus oli nagu päikesetõus pärast vihmast ööd. Sõnumit sosinal edasi andes silmas tallipoiss seda vaid korraks loori alt, siis tundis ta, kuidas tema pihku pisteti münt, naise käes kuumaks läinud münt. Naine lahkus seelikukeerises, ja eha ajal, kui kuningas tagasi tuli, sai tallipoiss rikkamaks, kui oli iial osanud unistadagi.