Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 17

Maja asus Roxburghi peatänaval, mitte kuigi kaugel pagaritöökojast, kus Eleyne ja Alexander olid veetnud õnnelikke tunde. Rikas poodnik, kellele maja kuulus, ei tundnud huvi, kes on need kaupmehenaised, kes olid nõustunud alumise korruse rendile võtma. Neil olid rasked kukrud ja nende tagasihoidlikud mantlid varjasid peent rõivastust – muu ei lugenudki. Neil oli kaks teenijat, lapsehoidja ning suur koer. Poodnik ei küsinud, mis asju nad Roxburghis ajavad.

Poodnikku polnud juures, kui vanem naine võttis hõbedasest Tweedist vett, pani kausi kaldale tähtede alla, meelitas kuuvalguse pominal lausutud loitsudega vette, segas kausi mustendavasse sügavusse sädelevaid ringe, viis seejärel kausi tuppa ja andis nooremale naisele juua. Loits pidi varjama seda, kes ta tegelikult on, tegema ta kõigile peale kuninga nähtamatuks – see-eest tema silmis vastupandamatuks.