Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 26

Väikeses magamiskambris oli pime, kuigi öö kiirgas. Eleyne seisis akna all, vaadates päratu suurt kahvatut kuud. Alexander jääb veel ainult mõneks päevaks, siis läheb ta jälle läänesaartele, et veel kord püüda sõdivate aadlike seas oma sõna maksma panna.

Seekordne külaskäik polnud läinud ladusalt. Neil üürikestel hetkedel, mille nad veetsid koos, oli kuningas hajevil, ja nüüd ei teadnud Eleyne, kas ta ikka tuleb. Alles teist korda oli Alexander toonud ta salaja lossi, enda lähedale, aga Eleyne’i sealolek tähendas, et nad mõlemad pidid olema ettevaatlikumad. Eleyne sõrmitses fööniksit armastavalt. Tema juuksed olid valla, nagu kuningale meeldis, lasusid raskena õlgadel, ja pehme rohelise sametmantli all oli alasti ihu. Eleyne oli määrinud nahale lõhnavett ja õlisid; liikudes tundis ta roosi- ja jasmiinilõhna.

Ta kummardus torni aknast välja ning vaatas kuuvalget maastikku. Linna polnud näha, maa oli otsekui hõbedaste varjundite kaleidoskoop, raske külm kaste kattis puid ja rohtu siidlinikuna. See välismüüri nurgatorn oli inimtühi, seda kasutati panipaigana. Eleyne ei kuulnud õuede ega tallide lärmi. Vaikust lõhkusid ainult jõe kohal jahti pidava kakupaari huiked, kaugusest kostis hundi ulgumist.

Eleyne magas pimeduse kaisus, kui Alexander lõpuks tuli. Tal polnud kaasas küünalt ega laternat, ta astus vaikselt sisse ja pani ukse riivi. Tuld polnud. Kamber oli jääkülm. Alexander seisis kuuvalguses, vaadates Eleyne’i, ja kui too pööras end uniselt tema poole, võttis ta naise kaissu.

Ta oli ikka veel seal, kui Eleyne koidikul ärkas: pea naise õlal, käsi tema rinnal, ta magas sügavalt, kui idapoolsete mägede tagant piilusid esimesed päikesekiired. Eleyne vaatas teda, ahmis aplalt magaja näo igat joonekest, püüdes meelde jätta iga lapikese, iga karva, iga poori, isegi iga kuldse ripsmekarva, kuni Alexander keeras end uniselt ja sirutas jälle käed tema järele.

Alles hulk aega hiljem suutis Eleyne jälle rääkida. „Sa jääd missale hiljaks. Ma kuulen kellahelinat.”

„Kuulan missat hiljem, enne minema ratsutamist.”

„Pead sa tingimata just täna minema?” Eleyne klammerdus mehe külge.

„Sa tead, et pean, Eleyne.” Alexander tõusis istuli ja heitis jalad üle voodiääre. Siis pani ta käe naise huultele. „Sa tead, et ma vihkan jumalagajätte.” Ta sirutas käe, et silitada rasket rinda, aga puudutas viimasel hetkel hoopis ripatsit, õrnalt, nimetissõrmega.

Alexander pani end riidesse, aga Eleyne ei liigutanudki ennast. Valmis saanud, kummardus mees tema kohale ja vajutas ta pealaele põgusa suudluse.

„Saatku sind jumal, mu armas,” sosistas Eleyne. Siis oli kuningas läinud.