Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 25

Eleyne ootas kolm nädalat, et Robert välja ilmuks. Teda ei tulnud. Joanna harjumuspärane elurütm taastus ning Rhonwen tuli Eleyne’i kutsel Londonist nende juurde.

„Sedasi, cariad.” Rhonwen oli lastetoa üle vaadanud ning lossis ringkäigu teinud, seejärel noogutanud, rahul, et kõik käis nagu kellavärk. „Millal sa Šotimaale tagasi lähed? Sa ei kavatse ju oodata, et ta sind kutsuks, nüüd, kui ta on läänest tagasi?” Koos hakkasid nad plaani tegema.

Oli juuli algus, kui Eleyne ja Hal Longshaft, kes oli tulnud tagasi Fotheringhaysse lossivalitsejaks, asusid kahekesi teele põhja, jämedatoimsed mantlid maskeeringuks seljas.

Eleyne nautis ratsasõitu, mida seekord ei aeglustanud kraamikoormad ega saatjaskond. Ta tundis rõõmu tühjadest teedest, maskeeringust, reisi kiirest edenemisest, ta tundis rõõmu katsumusest ja põnevusest, mis kaasnesid sõnumi Alexanderile märkamatult kättetoimetamisega. Üle kõige tundis ta rõõmu mõttest, et kohtub temaga varsti jälle.

Alexander viibis parajasti ilma kuningannata Berwickis ning nad said muretult kohtuda linnusealuses majas, kus Eleyne elas.

„Keegi ei saa teada, et ma käisin Šotimaal.” Eleyne puges mehe kaissu, laskis kätel tema rüü all usinalt käia. „Ma olen vari. Ei midagi enamat kui päikesekiirtes tantsisklevad tolmukübemed. Pilgutad silma – ja olengi kadunud.”

Alexander naeris ja tõmbas naise sülle, käed tema rindadel. „Siis pean ette vaatama, et ma liiga ruttu ei pilgutaks.” Ta kummardus Eleyne’i nibude kohale, vedas keelega ümber ühe, siis teise, kuni naine naudingust karjatas.

Nad said ainult üürikest aega koos olla: Alexander pidi peaaegu kohe põhja poole ratsutama ja Eleyne ei saanud kaasa minna, aga kohtumine oli andnud neile mõlemale lootust. „Kui saan, siis teatan sulle iga kord, kui viibin kuningannast eemal, ja sa võid tulla minu juurde.” Ta suudles naist aplalt, püüdes võtta temast enne lahkumist nii palju kui võimalik. „Sel kombel oleme mõnikord koos ja ma kannan kaasas unistust sinust.” Kuningas võttis fööniksi pihku ja sikutas kergelt, nii et Eleyne pidi lähemale nihkuma; ta istus kuulekalt mehe põlvele, nii et rinnad surusid vastu tema rinda. „Sa ei tohi seda kunagi kaelast võtta. See ühendab meid. See ühendab minu hinge sinu omaga.” Alexanderi suu otsis Eleyne’i oma ja naine tundis tema palavikuliselt kompivat keelt, tundis, kuidas see ta vangistab, nõuab alistumist.

Sel aastal ratsutas Eleyne veel kaks korda Šotimaale, järgmisel kolm ja ülejärgmisel kevadel korra. Iga kord läks Hal temaga kaasa. Iga kord jäi käik Eleyne’i teada märkamatuks. Iga kord ta nuttis, avastanud, et last ei tule ikka veel. Käikudevahelised kuud olid vagused, hõivatud Joanna ja hobustega, ning Eleyne’i keha uinus. Tema ilu oli küpsuse ülimas tipus, aga ta kattis end mantlite ja looridega, mängides osavalt kasinat häbelikku kodukanakest. Tema abikaasast polnud mingit märki.